kannatama, kui ta on tulnud hambaarsti juurde. Aga mina pole kunagi kärsitu. Ma ennem karjun ise haigega kaasa, nutan, kui temal silmad valu pärast vett jooksevad.“
„On see võimalik?“ küsis Karin uskumatult.
„On küll!“ kinnitas Ida. „Ja kui sa teaks, kui hästi see mõnikord mõjub. Eriti laste peale. Üks poiss küsis kord minult, et miks ma ise karjun, kui ma temale haiget teen. Mul on valus, kui sa nõnda nutad, ütlesin mina ja poiss kannatas peale seda kõik ilusasti välja. Mehed muutuvad taltsaks nagu talled, kui näevad minu silmis pisaraid, usu või ära usu.“
„Mehed on kenad!“ hüüdis Karin, kuid samal silmapilgul meenus talle ta oma mees ja nüüd näis talle, nagu poleks mehed põrmugi kenad. Aga kui ta siis mõtles, et ta veel täna peab minema advokaat Paralepa poole, tundis ta uuesti, et mehed on ometi kenad. Ja et seda head tundmust mitte enam segada lasta, viis ta jutu teisale, öeldes huupi:
„Sind ei ole kusagil näha.“
„Sind ka mitte,“ naeris Ida vastu ja lisas siis juurde: „Mina pole kuigi suur seltskonnainimene, ei anna hästi mõõtu välja. Näed isegi.“
„Aga nõnda jääd sa hirmsasti ajast maha!“ hüüdis Karin.
„Küll minu lapsed lähevad ükskord praegusest ajast ette,“ ütles Ida üsna rahulikult. „Las aga mu poisid kasvavad.“
„Sa pole ju ise veel nii vana, et ainult lastele elada,“ arvas Karin.
„Aga küllalt vana, et elada, nagu ma heaks arvan,“ vastas Ida.
„Issand,“ hüüdis Karin, „küll oleks sina minu mehega hea paar!“
„Tänini olen oma mehegagi hea paar olnud,“ naeris Ida.
„Ja teised mehed sind ei huvita?“ küsis Karin. „Mitte põrmugi? Mitte kunagi?“
„Minule aitab ühestki, kui on peale selle lapsed ja töö,“ vastas Ida. „Ühestki on vahel liiga.“
