„Mees ütleb mulle sedasama,“ vastas Ida ja viis Karini saali, kus lisas: „Jumal tänatud, tulid õigel ajal, suur robin on läbi. Üks ootab, see tahab mehe juurde.“
„Kas keegi üldse sinu juurde tuleb, kui mees seal on?“ küsis Karin.
„Ikka tuleb,“ vastas Ida lihtsalt. „Mõni nainegi tuleb.“
„On see võimalik?“ imestus Karin. „Mina pole veel kunagi hambaarsti juures käinud…“
„Õnnelik inimene!“ hüüdis Ida vahele.
„Aga kui ma kunagi peaks minema,“ jätkas Karin, „siis läheks ma tingimata mõne mehe juurde. Tuleks kas või sinu mehe, mitte aga sinu enda juurde. Mul kohe ei ole naiste sisse usku.“
„Ka iseenda sisse mitte?“ küsis Ida.
„Iseendasse on,“ vastas Karin.
„No näed, tähendab, sul ikka on naistesse usku,“ naeris Ida ja lisas: „Mul polnud alguses iseendasse kuigi palju usku, aga töö ise toob usu. Ja tead, mis otsusele mina olen tulnud: mehed suudavad ainult sellepärast meist rohkem, et neil on rohkem usku iseendasse. Üldse on mehed usklikumad kui meie. Meie käime kirikus, aga nemad usuvad.“
„Minu mees küll ei usu,“ ütles Karin.
„Kui mees ei usu, siis ta ei elagi,“ vastas Ida nüüd.
„Küll on sinul imelik arusaamine meestest,“ imestus Karin.
„Soovitan sulle sedasama, siis paistavad nad hoopis uues valguses,“ naeris Ida vastu. Ainult ühte leidis ta meestes tingimata vähem kui naistes, nimelt kannatust ja kaastundmust, seda ka.
„Otse vastuoksa!“ hüüdis Karin. „Mehed on palju kannatlikumad ja kaastundlikumad kui naised.“
Aga Ida ei lasknud end selles veenda. Ta tõi hulga näiteid oma ja mehe tegevusest, millest pidi selguma vastupidine.
„Kui mehe käes mõni haige häält teeb, saab ta varsti kärsituks, läheb närviliseks,“ jutustab Ida, „sest tema arvates peab iga inimene enese kokku võtma ja välja
