„Karin, räägi,“ painas proua Meeli, „ma armastan roppust, kui mehed ei kuule.“
„Enne arvatud, et inimene mõtleb seemnega,“ ütles Karin nüüd peaaegu sosinal, millele teised vastasid heleda naeruga, küsides:
„Ah see oligi teie suur roppus?“
Ja muidugi, see oli Karini suur roppus, nii et nüüd võis ta edasi seletada:
„Aga see olevat eksitus.“
„Mis on eksitus?“ küsisid teised.
„Et inimene mõtleb sellega, mis ma ütlesin,“ vastas Karin. „Aga inimene mõtleb ka emakojaga, ütles kirjanik Pilu, ainult kui ta ei vaheta liig sagedasti oma kingi ega puhasta neid, nii et nad ei haise.“
„See on ju paljas nali, aga mädamunade nuusutamine on fakt,“ ütles proua Meeli nüüd.
„Mitte mädamunade, vaid mädand õunte nuusutamine,“ parandas proua Horst.
„Mädand õunad ei ju aita,“ vaidles proua Meeli vastu. „Luuletaja vajab tingimata midagi vängemat ja pikantsemat.“
Nüüd kaldus vaidlus ainest pisut kõrvale, nimelt: kas vänge võib olla ka pikantne? Kogu lahkheli lõpetas proua Itam, kes ütles oma pehme häälega:
„Kallid! Milleks vaielda, kas vänge või pikantne. Te olete ju kõik ühes nõus: peab olema midagi haisevat, muidu ei saa mõelda ega luuletada. Sellepärast minu mees ütlebki, kui tahan lugeda mõnda eesti raamatut: lemmik, ära seda puutu, see haiseb.“
Selle otsusega tõusti lauast. Aga kirjanik Pilu töötas oma nurgas täie hooga edasi, lastes ainult harva pilgu lokaalis ümber lennata, et sealt tabada, mis tabada on. Muidugi, proua Meelile räägitud põhjus kohvikus töötamiseks oli ainult teravmeelne nali. Aga tõeline tuum seisis selles, et Pilu arvates kirjanik on ühiskondlik loom, nagu iga teinegi inimene, ja tema tegevus ühiskondlik tegevus, nagu vekslile allkirja nõutaminegi. Kui nüüd teised ühiskonnaloomad on haka-
