„Jah, tema ütles mulle kord vene saatkonnas,“ seletas proua Meeli, „et temal ei tule muidu kuidagi mõtted, kui peab nägema enda ees karja mõttetuid nägusid. Mina panin seda siis naljaks, sest saatkondades heidetakse üldse väga teravmeelselt nalja, aga kes teab, ehk rääkis ta ometi tõtt. Keegi seletas mulle, et mõned luuletajad nuusutavad mädamune, kui tahavad luuletada.“
„Mädand õunu ikka,“ parandas proua Horst.
„Ei, mädamune,“ vaidles proua Meeli vastu, „ma mäletan seda kindlasti.“
„Härra Pilu ütles mulle kord, et tema mõtted tulevad vanade kollaste saabaste haisust,“ seletas nüüd Karin, et näidata — ka temal on vaimseist harrastusist aimu. Aga teised pidasid tema sõnu kas pilkeks või naljaks ja sellepärast rääkis ta edasi: „Tõsi jutt, just nõnda ütles ta mulle. Vanu kollaseid saapaid pole vaja nii sagedasti puhastada kui musti, aga sagedane saabaste puhastamine peletab mõtted, sest nemad on kui kärbsed — armastavad mustust ja raibet. Ta ütles veel midagi, aga seda ei või ma korrata.“
„Miks mitte, kallis?“ küsis proua Itam.
„See on ropp, sellepärast,“ seletas Karin.
„Palun, ütle, ma tahan seda kuulda,“ mangus proua Meeli ja vaatas Karinile oma ilmsüütu või luulelise pilguga otsa.
„Roppu ei ole, on ainult pikantne,“ arvas proua Horst, „pealegi oleme isekeskis.“
Nõnda siis Karin rääkis edasi:
„Enne arvatud et inimene mõtleb… aga ei, parem ma ei ütle,“ lõpetas Karin.
„Proua Paas loodab vist, et meie jutustame meestele, kui naiivne ja rikkumata tema on, sellepärast ta mängib nõnda oma roppusega, sest meestele meeldib, kui keegi on rikkumata,“ ütles proua Horst nöökavalt.
„Kallis, ükski naine, kes abielus, pole rikkumata,“ lausus proua Itam õrnalt.
