savist. Ja ongi loomulik, et mitte arutu loom ei pea püüdma inimese poole, vaid aruga inimene looma poole, et oleks ühine jumala tapatall.“
„Ma palun mitte tapmisest rääkida,“ lausus Karin.
„Aga kuidas siis saab loomanahku värvida, kui ei tapa?“ küsis proua Meeli.
„Teil on täiesti õigus,“ ütles Mägar. „Inimest võib elusalt värvida, aga looma ei saa, sest temal pole aru. Loom ei mõista, et värv on igavikupasun. Ainult ühes tuleb ka inimesel arust puudu: tema arvab, et igavikku võib värvida ainult näos. Aga uskuge, mu daamid, see on eksitus, eriti teie suhtes. On ilusamaid kehaosi, kui on seda naise silm ja nägu, ainult kui õpiksime neid eelarvamusteta nautima.“
Karin tundis, et temal jooksid imelikud külmad judinad mööda selga alla, aga ta ei saanud hästi aru, oli see hea või halb. Proua Meeli vaatas oma ilmsüütu või eksalteeritud pilguga nagu kaugusse, kus sinendas tubakasuits. Proua Horst muljus jällegi paberossiotsa tuhatoosis nässu, kuna proua Itam üsna rahulikult kunstnikule otsa vaatas ja oma maheda häälega küsis:
„Millises naise kehaosas peitub teie kui kunstniku arvates kõige rohkem ilu?“
Kogu laudkond peaaegu võpatas. Prouade Meeli ja Horsti silmis välkus kadedus. Ikka pidi see proua Itam oma peaaegu lapsehäälega seda söandama, mida teised ainult ihaldasid!
„Igas kehaosas,“ vastas Mägar valmilt. „Absoluutselt igas! Kas olete silmas pidanud, mida kinodiivad oma ilust õnnetuse vastu kinnitavad? Kõike! Käsi, käsivarsi, kaela, selga, jalgu — kõike. Muidugi, möönan, üsna kõike nad veel kinnitada ei saa, sest kristliku ebakultuuri prüderii ja koketerii on takistuseks. Just — koketerii! Aga mina olen veendunud, et see ebakultuur varsti kaob ja et haritud inimene muutub varsti sama ilmsüütuks, nagu on seda loomgi. Sest kui mõelda, kuidas inimene on õppinud lühikese aja jooksul tapma, kas ta siis tõesti ei suuda õppida eelarvamusteta elama, nagu loom või taim. Kindlasti suudab! Ja siis võivad kinodiivad ning ka teised naised hakata
