gar valmis proua jalgu maalima preili jalgade järele ja preili jalgu ümmardaja jalge järele, nagu olud seda nõudsid.
Ei tähendanud midagi, et mõned imestusid, kuis küll nii peened jalad suudavad kanda selliseid tüsedaid „olendeid“. Mägar jäi üsna rahulikuks ja ütles, et, kallid suguvennad, oodake vähemalt sada aastatki ja tulge siis küsima ning seletama. Sest mis tähendab kunstis täna?! Ega ometi selleks maksa lõuendit määrida, et arvestada tänast maitset või arusaamist. Tema, Mägar, mõtlevat vähemalt tuhat aastat maalides ette.
Seega olid kõik nöritsemised kõrvaldatud. Ainult kujur Soobik, kes nägi „olendeid“ aina igaveses kivis, mitte aga „ehvemäärses“ värvis, tähendas kord filosoofilise halvakspanuga:
„Tuhande aasta pärast pole Mägari lõuendeist räbalatki järele, sellepärast on ükskõik, kuidas ta neid tänapäev määrib.“
Ent selles filosoofias ei nähtud niipalju vastuväidet kui ametivennalikku võistlust ja kadedust.
Sellele mehele meie prouad saatsidki nüüd oma kutsuvad pilgud, oodates teda oma lauda.
Aga Mägarit pilkudega kutsuda oli kaunis täbar, sest ta kandis prille, hoidis silmad maateral ja liikus nii paksus suitsuvinas, et palavamgi pilk takerdus sinna nagu päikesekiir tihedasse uttu. Ometi õnnestus lõpuks see, mida nii väga sooviti.
„Rääkige midagi pikantset,“ palusid prouad Mägarilt, sest nende arvates pidi kunst kui ka kunstnik olema pikantne.
„Kannatust, mu armulised,“ vastas Mägar iseteadvalt ja jäi oma tooli taha seisma, et pühkida prille. Pealegi, nõnda pidid kõik teda tähele panema ja nägema, kuidas tema seisab ümbrusest kõrgemal.
Kui Mägar lõpuks prillid ette sai ja toolile istus, laskis ta oma silmad prouade nägudel ümber käia ja ütles imestledes:
„Kogu meie kultuur ja kunst koos!“
„Mis te sellega mõtlete?“ küsis proua Itam maheda häälega.
