Räägiti ka tulevaist pidudest ja sellest, kust ja millise kleidi omale keegi tellib ning mis see maksma minevat. Imestuti, kust üks või teine proua selle hirmsa raha välja võtab, mis ta oma tualettidele kulutab, ja viibati saiakesi allikaile.
Meeste rahaallikate kallal nii väga pead ei murtud, isegi siis mitte, kui mõni peen noorhärra kurameeris tões ja vaimus kellegi rahatuusa tüseda teispoolega.
„Mis ta, vaene poiss, peab siis tegema,“ öeldi noorhärra kohta vabandavalt, „ta on ju, teate, preili N. järele kui hull ja sel käib peigmees ülikoolis, kus värvid nõuavad palju raha.“
Nõnda või midagi muud, mis sobis viisakale ja haritud noormehele.
Iga tulijat ja minejat lasti pilkudega nagu kadalippu joosta. Tundus, nagu ootaksid kõik midagi harukordset, aga nagu ikka, ei tulnud midagi. Tulid harilikud ja igapäevased inimesed, keda nähtud kuni tüütuseni. Tuli muu seas ka kunstnik Mägar, kes jäädvustas oma pintsliga seltskonnaliikmeid, eriti mõjuvate daamide ja nende tütarde „maisi olendeid“, nagu ta ise oma tegevust nimetas.
Temal kui kunstnikul oli seltskonnas üpris hea „mark“ ja tema vaated ning põhimõtted leidsid suurt poolehoidu. Tema arvas nimelt — eriti kui asi puutus „kogu olendisse“, — et mitte ilme pole nii väga tähtis, isegi mitte sarnasus, vaid ilu. Pilt olgu ilus. Sest ilu on pildis paratamatu näht, kõik muu juhuslik: kunst peab ju ilustama. Ilme olgu inimeses, seletas Mägar, mitte pildis, sest ilme on üürikene, pilt igavene. Aga kõige mõttetum olevat ilmet otsida veel sellises pildis, mis maalitud ilmetu inimese järele, sest pilt peab olema loomutruu.
Loomutruu ja ilus, nii et tal oleks jäädav väärtus. Aga mitte kõik inimesed pole nii ilusad, et neil oleks jäädav väärtus. Sellepärast siis mitte ainult ei või, vaid isegi peab inimest pildil pisut ilustama, et ta saaks kui mitte just päris igaveseks, siis natukenegi igaveseks. Nii et kui majaproual olid jämedamad jalad ja suuremad käed kui igavikule ja ilule sobiv, siis oli Mä-
