kustutab mul mees. Mina suitsetan, tema kustutab. Samuti kui kahekesi kalalgi: mina õngitsen, tema paneb sööda ja võtab kalad otsast ära. Mul jooksevad judinad seda nähes üle selja. Paberossiotsaga samuti.“
Seda kõike rääkis ta nii kenasti ja veenvalt, et kui oleksid laua ümber istunud noormehed, siis oleksid armuleegid tõusnud suitsutiinesse õhku, aga naiste silmist välgatas ainult tuld ja jõhker targutaja Sutt küsis nöökavalt:
„Aga kes teil kanu tapab?“
„Seda ma ei tea,“ vastas proua Itam. „Aga kui ma oma meest paluksin, siis teeks ta seda hea meelega. Siiski, kuis jäi teie õnnetu armastusega? Te ei vastanud mulle esteks?“
„Mina armastan ikka õnnetult,“ ütles Sutt.
„Praegu ka?“ küsis proua Meeli.
„Praegu ka,“ kinnitas ajakirjanik ja vaatas proua Itamile tungivalt silma.
„Te vaesekene!“ lausus see paitavalt ja jättis oma sinised rõngassilmad vastupuiklematult mehe vaadelda, nagu valdaks teda südamlik kaastundmus.
„Siis õnnetu armastuse pärast polegi teil lapsi,“ muigas proua Horst ajakirjanikule ja saavutas üldise naeru.
„Just!“ kinnitas Sutt. „Sest mõelge ometi, milline tragöödia: mina arvan, et armastus tähendab lapsi, aga naised arvavad, et armastus tähendab autot.“
„Oh jaa!“ ohkas proua Meeli südamest, nii et kogu laudkond purskus naerma.
„Näete ja kuulete,“ ütles Sutt ja tõusis lauast, vabandudes ametikohustega.
Naised omasoodu jäädes näppisid juttu siit ja sealt, aga ära minna ei raatsinud ükski niipea, kuigi õhk oli lokaalis vintske, et keeruta kas või köit.
Räägiti viimasest ooperietendusest teatris, kuid siin koondus peaaegu kõigi huvi ühisesse tulipunkti: kuis olid istunud meesnäitlejail püksid? Karin mäletab, et tema polnud sellest ükskord põrmugi aru saanud, mispärast teda siis nimetatud lapseks. Nüüd polnud ta enam niisuke laps.
