„Väga lihtsalt,“ vastas Sutt ja puhus suitsu lakke: „seltskonnas on mõte liikuma pandud, et naiste toa- ja sülekoerad võetakse ühes lastega tulumaksus arvesse, s. t. nende heaks arvatakse teatud summa tulust maha. Seaduseprojekt esitatakse riigikogule lähemal ajal. Nii et koerad ja lapsed kui perekonnaliikmed üheõiguslikeks, siis pole kellegil nurisemist, olgu perekonnas mees, naine ja laps või mees, naine ja koer. See on selleks, et oleks rohkem kristlikke abielusid loorberipuude ja mirdipärgadega. Majasõber jääb esiotsa tulumaksuseadusest välja. Aga kui meil tuleb välismaa eeskujul kord ka läbikäigumaks, siis sinna võetakse ta tingimata sisse.“
„The võite ironiseerida, niipalju kui tahate, aga minu Loolu on thõepoolest mõistlikum kui nii mõnigi laps,“ ütles nüüd proua Meeli ja laskis oma ilmsüütu või luulelise pilgu Sutil viibida.
„Teil on peaaegu õigus, armuline proua,“ vastas Sutt, „sest viimasel ajal on Eestis peeneks kombeks, et lapsed on köögis teenijatega ja koerad saalis härrastega. Ümbrus mõjub.“
„See pole sugugi nii,“ ütles Karin nüüd ägedalt.
„Armuline proua, teie mõtlete ebapeeneid perekondi,“ lausus Sutt ja vedis piipu.
„Kas te ei ütleks, härra Sutt, mitu last teil omal on?“ küsis proua Horst.
„Kõige pealt peab mehelt küsima, mitu naist tal on,“ vastas Sutt. „Sest kui mehel on palju naisi, siis ei või temalt ometi keegi enam lapsi nõuda.“
„No näete,“ ütles proua Horst nüüd, „nõnda ütlevad kõik mehed ja peavad laste asemel mitu naist ülal.“
„Pole parata, seltskond kohustab,“ lausus Sutt alistunult. „Igal korralikul abielumehel peab vähemalt ükski kõrvalhüpe olema, muidu satub ta iseomagi naise naeru alla, teistest seltskonnainimestest rääkimata.“
„Härra Sutt, te olete vist millalgi õnnetult armastanud,“ ütles proua Itam oma maheda häälega paitavalt ja kaastundlikult ning ulatas oma paberossiotsa üle laua proua Horstile, paludes: „Ole pai, kustuta ära, sinu käes käib see nii hästi. Mina kohe ei saa. Kodus
