tänapäev truult kaasa õnnetuses, nagu teie seda nimetate.“
Need sõnad said üldise ja nii valju kiiduavalduse osaliseks, et teiste laudade äärest lendasid pilgud siiapoole.
„Just nagu kristlikus abieluski,“ lõpetas Sutt oma mõtte.
„Küll olete teie kuri ja häbemata,“ ütles Karin, kellele Sutt imponeeris, sest ta oskas väga nooblilt piipu hammaste vahel hoida. Nõnda suitsetavad ainult välismaalased, oli proua Meeli tema kohta öelnud, ja see pidi ometi asja tundma.
„Härra Sutt tahab teravmeelne olla,“ tähendas proua Horst, kes hindas mehes üle kõige vaimu ja kes ei võinud anduda tegelikule lapsekasvatusele just sellepärast, et lapsel pole veel vaimu, vaid ainult hing, nagu ta ütles.
„Kuis nii?“ küsis Sutt piipu toppides. „Ega siis eesti mehed ometi kõik korraga pole suguvõimetuks jäänud, et enam lapsi ei tule. Perekonnad on harilikult kolmeliikmelised — mees, naine ja…“
„Majasõber,“ ütles proua Itam, „nii arvate teie.“
„Eksite!“ hüüdis Sutt, nagu kõneleks ta kogu kohvikule.
„Tasa, tasa!“ vaigistasid prouad mitmelt poolt korraga peaaegu värisevate südametega, sest jutt oli kaldunud ainuhuvitavale alale. Sutt pistis täistopitud piibu hambaisse, laskis rinnuli lauale, nii et pea ulatus naiste peade ligi, mis ka kummardusid ettepoole, ja ütles siis saladuslikult:
„Mitte majasõber, vaid koer. Kolm perekonna liiget: mees, naine ja koer. Majasõber on Prantsusmaal, Eestis on selle asemel koriseva kõhuga peni. Mäletate Visnapuud? See on see mõte. Just kui sigitaks eesti abielud inimlaste asemel kutsikaid. Sellepärast arvataksegi tulumaksus laste peale nii väikene summa.“
„Kuis nii sellepärast?“ küsis proua Horst arusaamatuses.
