uudishimus või kaasakistult tema läheduses, pannud tähele, et mäest alla veeres kiiresti trammivagun. Ja kuigi seda lõpuks märgati, sest vagunijuht peksis jalaga kõigest jõust kella, siis oli see ometi kõigile hilja: kostis korraks veel üldine kiljumine ja üksikute sõnade läbisegi karjumine, aga tulu ei toonud see enam mitte. Ei olnud ka kasu paljude jooksmisest, kes püüdsid viimsel hetkel hävingust päästa kirest pimestatud inimest. Tiinagi jäi Karini peatamises hiljaks. Ainult lähedal seisev kordnik jõudis peaaegu õigeks ajaks pärale, oli ju tema üks neist vähestest pealtvaatajaist, kes polnud kaasa teinud hiljuti lõppenud protsessi valdavat järelmängu. Sellepärast siis, kui Karin tahtis maksku mis maksab trammivaguni eest Indreku kannul läbi tormata, kartes muidu ta kaotada silmist, ja kui ta põrkas vaguniga nii võimsalt kokku, et see paiskas ta tüki maa peale kõrvale, püüdis kordnik ta lahutatud kätel kinni. Ometi kukkumise hoog oli nii suur, et paisatud keha libises kordniku käte vahelt tänavaprügitusele, kuid üsna õrnalt, nagu oleks pidanud just sel ööl paljude tunnistajate silma all tõeks saama Issanda sõna: „Tema tahab oma inglid sinu pärast käskida, ja nemad peavad su käte peale võtma, et sina oma jalga vastu kivi ei tõuka.“ Ainult lilledele, mida Karin hoidis jooksul käes, jumal polnud nähtavasti mõelnud ega nende pärast oma ingleid käskinud, ja nõnda lendasid nad kõrges kaares mööda trammiteed laiali, kus kõige suurem kahlakas sattus vagunirataste alla, mis lömastasid ta enne, kui pidur jõudis liikumise tõkestada.
Inimhulk lõi mesilasperena Karini ümber kokku. Indrekul oli tegemist, et ligi pääseda. Juhuslikult mööduval arstilgi oli tublisti tegemist, et tihenevast rahvahulgast läbi trügida. Räägiti autost, räägiti punaseristi-autostki. Aga viimast polnud vaja välja kutsuda, sest arst võis ilma suurema vaevata konstateerida silmapilkset surma, mis järgnenud raskele peapõrutusele. Nõnda siis aitas harilikust autostki, kuhu Indrek istus, kätel naine, kelle huulile ja ninasõõrme-avausile oli ilmunud helepunast verd.
Aga enne kui masin hakkas liikuma, Indrek mär-
