miline rõõmu- või kiiduavaldus. Ainult kaebealune seisis soolasambana, vahtides mõistmatul pilgul kohtulaua poole, ja küsis jahmunult: „Mispärast?“ aga seda sõna ei kuulnud keegi.
Kohus tõusis laua tagant ja väljus. Naiste kari tormas Indreku juurde, ja enne kui ta jõudis meelemärkusele tulla, mis tema ümber õieti sünnib, haarati juba üle barjääri tema käed, sikutati ja raputati neid ning sooviti õnne. Varsti ilmusid kusagilt lilled, mis ulatati Indrekule mitmelt poolt korraga ja mis tema võttis vastu samase mõttetusega, nagu nad talle antigi. Ja ikka veel kostsid siit-sealt mingisugused kiiduavaldused, mis saatsid ta mööda treppi alla, nagu oleks tema mõni kangelane või heategija. See, keda tema oli tahtnud tappa, oli sootuks unustatud ja hoolimatult kõrvale tõugatud, peaaegu nagu jalge alla tallatud. Kellelgi ei jätkunud tema tarvis ühtegi pilku, ühtegi mõtet, ühtegi sõna. Indrekki oli ta teda ümbritsevas möllus täiesti unustanud. Aga kui ta pooluimasena mööda treppi alla läks, kannul juubeldav hulk, käes punased roosid, astus talle trepikeerul vastu Karin, kelle kõrval, pisut nagu selja taga seisis Tiina, ja lausus ainukese sõna:
„Indrek!“
Sellesse sõnasse oli suletud kogu tema armastus, alistus ja nagu andekspalumine.
Indrek, kuuldes oma nime, jäi Karini ette seisma ja esimene, mis talle silma torkas, oli mingi värske arm naise kaelal. See on see, mõtles ta ja kogu tema keha vapustas värin.
„Tuled sa nüüd koju, Indrek?“ küsis Karin.
„Ei,“ vastas Indrek silmi kõrvale pöörates.
„Ma palun, tule koju,“ ütles Karin ja ta silmad tõusid valusaid pisaraid täis.
Indrek mõtles pisut, pööras siis pilgu naise poole, vaatas otseteed tema märgadesse silmadesse ja ütles selgesti:
„Naine, inimesed, kes üheskoos saavad kurjategijaiks, peavad lahku minema.“