kui jumal oleks tõesti jumal, see õigluse ja halastuse ülim võrdkuju? Nõnda sähvis mul peas, kui naine küsis: keda sa nüüd lähed tapma? Ja mis olin ma temale teinud, mis olin ma üldse teinud, et ta võis nõnda küsida? Ma olin ainult andeks andnud, kui tema jalg oli elus vääratanud. Ma olin temale sellepärast andeks andnud, et saada pisutki tema vääriliseks, sest tema oli minule andestanud palju rohkem. Ma olin teda ainult hoiatanud, kui tal tulid kurjad himud, et ta ei koguks tuliseid süsa oma pealaele, aga kui ta ometi ihkas koguda, siis leppisin mina, kuigi kannatasin. Või arvab kõrgeauline kohus, et on kerge oma naist takistada kurja tegemast, kui oled ise hirmus kurjategija? Aga mis siis, kui naine ütleb, pealegi õigusega: ‚Soo, kui sinul endal on himu kurja teha, siis on see hea, aga kui minul, sinu laste emal, siis halb. Aga kuis ma siis sinuga, mõrtsukaga, elan, kui ma pole vähemalt abielurikkujagi?‘ Ja just nõnda mu naine mulle ütleski, sest ükski inimene ei hooli teisest, ammugi mitte naine mehest, oma naine veel kõige vähem. Kui raske mul oli, seda mõistab ehk kõrgeauline kohus siis, kui ma tunnistan, et ma tol korral mõtlesin: ennem võiks mu naine tappa mõne inimese, kas või oma, s. t. minu lapse — sest et meie lapsed on minu sigitatud, ka meie surnud poeg, selles pole kahtlust, hakkas ju kogu asi hiljem — jah, ennem tapku naine kas või mõni laps, kui ta tingimata tahab saada kurjategijaks, nagu olen seda mina, tema mees, aga ärgu rikkugu abielu. Lapsetapmist mõtlesin ma sellepärast oma ahastuses, et selle kuriteoga saavad naised kõige ennem toime, see on neile nähtavasti isegi kergem kui mõni vargus või luku lõhkumine. Aga muidugi, minu naine ei tapnud ühtegi last — poeg suri meil haiguse kätte. Tema ei tapnud sellepärast, et abielu rikkumine oli talle veelgi kergem kui lapse tapmine; abielurikkumine oli lõbusam kui lapse tapmine, ja minu naine armastab lõbu. Meie kõik armastame lõbu, kõrgeauline kohus. Lõbusaks ajaviiteks vististi seegi oli mõeldud, et naine minult küsis: keda sa nüüd lähed tapma? Nõnda tuli kõik. Aga kui minu kaitsja püüab väita, et mina toimisin arutust
Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/447
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
447