tes teisi, katsudes palja mõtlemisega lahendada maailma-küsimusi. Sellest seisukorrast päästis ta Karin, kes oli millegi pärast endale pähe võtnud, maksku mis maksab saada Indreku naiseks. Tema see oma isa kaudu sellegi saavutas, et Indrek ei sattunud sõjaajal kaevikuisse, mida ta on kahetsenud varemalt ja kahetseb eriti nüüd, sest seal oleks tulnud ehk loomulikul teel õige lõpp. Sest kes täie teadvusega tapnud, selle peab tapma, teist ei ole. Aga ka see loomulik lõpp jäi tulemata, ta laskis seda teha oma parema teadmise vastu. Ainuke, mis ta lõpuks enda kaitseks tegi, oli see, et ta tunnustas oma kuriteo Karinile, lootes sellega ta endast eemale hirmutada, kuid ta saavutas vastupidise: naistele meeldib vägivald ja mida hirmsam see on, seda rohkem see neile meeldib, liiatigi kui neid valitakse selle juures õnnistegijaks, lunastajaks.
„Ma räägin seda kõrgeaulisele kohtule ainult selleks, et ta mõistaks, mis sündis minuga sel silmapilgul, kui naine minult küsis: keda sa nüüd lähed tapma? Kuidas ta võis seda minult küsida, kui ta ise oli mulle mu kuriteo andeks andnud? Kuidas ta võis seda, kui ta oli nagu vaga ja usklik hingekarjane minu pead silitanud ja öelnud: sinu patud on sulle andeks antud, mina tulen sulle naiseks, mina tahan sinult lapsi saada? Või heitis ta minuga ainult kurja nalja? Aga miks ta siis ise nuttis ja miks ka mina siis nutsin? Ei, ei! Me mõlemad uskusime sel silmapilgul pattude andeksandmist ja lunastust. Mina uskusin, et mehe lunastajaks võib olla noor nainegi, kui ta armastab. Aga mis ütleks kõrgeauline kohus, kui ühel ilusal päeval, kas või viimsel kohtupäeval, õnnistegija toimiks samuti, nagu toimis minu naine: lunastaks esteks maailma ja iga üksiku inimese tema sees ja pärast hakkaks kõiki kahtlustama uutes kuritegudes, millest inimestel pole enam vähematki aimu, sest nad on ju lunastatud? Kas kõrgeauline kohus ei arva, et leiduks lunastatute seas mõni, kes teeks õnnistegijale sedasama jumala enda silma ees, mida mina tegin oma naisele selle võõra noormehe juuresolekul? Või kas oleks arvata, et jumal liigutaks oma väikest sõrmegi õnnistegija kaitseks niisugusel juhul,
