maimukese hing. Aga nüüd korraga ema! Abielu vaatepunktilt mehe ema. Oleks ämmgi, isegi seda mitte.
Aga üldine kangestus kestis ainult silmapilgu, siis esikohtunik andis vangivahile märku, kes seisis kaebealuse selja taga, ja see liigutas teda esiteks õlast ning kui see ei aidanud, võttis tal käe alt kinni, et aidata püsti tõusta. Kui kaebealune ka nüüd ei võtnud jalgu alla, esikohtunik tegi uue korralduse: ta võib istudes kohtule vastata. Aga samal silmapilgul kaebealune ajas enda omal jõul barjääri najal pingilt üles ja kordas endise kuuldavusega, omal silmad täidetud pisaratega:
„Tapsin oma ema.“
Ja kui esikohtunik nõudis kaebealuselt lähemat seletust, jutustas see kogu loo, alates õnnetust juhust Vargamäe kartulipõllul ja lõpetades punaste aastate sündmuste ning ema haiguse ja surmaga. Ta ei vabandanud ennast millegagi, aga ta püüdis oma tegusid seletada, tehes seda peaaegu mitte nagu kohtu, vaid iseenda pärast. Alguses ta mõelnud, et toimis tol korral ainult oma süütundest ja kaastundmusest, nüüd aga on ta veendunud, et kaasa on aidanud ka eelaimdus, et tema omagi päevad on varsti loetud ja et ta läheb vennale ja emale järele. Aga milleks siis veel kannatada või teist kannatada lasta, kui surm tuleb niikuinii paratamatult? Ometi surm ei tulnud, sest jõe ääres ja metsas oli heinaküünisid rohkem, kui et kõiki oleks teatud läbi otsida. Pealegi oskas isa igasugustel ettekäänetel küünide eest reega teed läbi ajada, nii et võis ilma lumele jälgi tegemata reelt küüni ja küünist reele pääseda ning toitu kohale toimetada. Sest kunagi ei hoia inimene hoolsamalt oma elu kui hädaohu silmapilkudel, nagu teeks ta seda otse teiste kiuste. Jah, Indrek hakkas oma elu ja oma teo üle alles siis õieti järele mõtlema, kui hädaoht oli juba möödas. Alles nüüd mõistis ta õieti, kui meeletu on mõnikord inimese eluarmastus, nii meeletu, et leidus silmapilke, kus Indrek oleks võinud kergesti iseoma elu võtta ja seda paljast tüdimusest, et poleks vaja enam mõelda ühte ja sedasama asja. Lõpuks elas ta ometi edasi, süvenedes iseendasse ja nagu pelja-
