Kaebealuse sõnu kuulati aina kasvava pinevusega. Paljud publikumi seas olid tõusnud ebateadlikult püsti ja seisid kaelad õieli kaebealuse poole, nagu tahaksid nad temale lähemalt näkku vaadata. Kohtunikud istusid käed kõrva ääres, et paremini kuulda. Karin tegi liigutusi, nagu tahaks ta Indrekule märku anda, sestsamast aga, nagu mõtleks ta kohtukojast välja põgeneda.
„Issand halasta, ta on aru kaotanud!“ kurtis ta Tiinale valusalt.
Aga kaebealune ei pannud midagi tähele, mis tema ümber sündis, vaid rääkis otsustavalt edasi:
„Mina ei kahtle põrmugi, et kui poleks räägitud neid sõnu, siis poleks olnud vaja ka minu üle siin kohut mõista…“
„Mis sõnad need siis olid?“ küsis esikohtunik.
„Need sõnad olid: keda sa nüüd lähed tapma?“ vastas Indrek.
„Kes nõnda ütles?“ küsis esikohtunik.
„Minu naine minule,“ seletas Indrek, „ja siis ma hakkasingi laskma, muidu oleksin ma niisama uksest välja läinud, sest oma arvates polnud ma naisele põrmugi kuri. Minu naine on ju igapidi, majanduslikult ja kõlbliselt, iseseisev inimene, kuidas võisingi ma temale ta eluviisi pahaks panna. Et ta aga minule nõnda ütles, pealegi veel võõra mehe kuuldes, siis…“
„Miks ärritasid teid need naise sõnad nii väga, oli neil mingi eriline tähendus?“ küsis esikohtunik.
„Arvate siis, et minusugune rahulik inimene hakkab muidu nõnda laskma,“ vastas Indrek. „Te ju ometi kuulsite tunnistajalt voorimehelt, et ma tahtsin oma revolvrit temale müüa, selleks ta ootamagi jätsin. Tahtsin teha seda selleks, et võtta endalt võimalus äkilises meeles midagi paratamatut toimida.“
„Kas te ei tahaks kohtule öelda, mis tähendasid need naise öeldud sõnad,“ rääkis esikohtunik.
Aga Indrek ei saanud veel suudki avada, kui juba Karin kargas püsti ja tormas kohtulaua ette, nagu tahaks ta üle selle õigusemõistjaile armu paludes kaela langeda, ning kisendas meeletult:
