Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/442

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

XXXIX.

Publikum, enamasti naised, keda ruumikas kohtusaal tungil täis, leidis, et kaitsja on kõnelnud hästi, aga asjatundjad arvasid, et ta on oma kõnes unustanud kohtu ja mõelnud publikumile, lootes lõigata sellelt loorbereid. Eriti arvati seda sellepärast, et kaitsja oli üks neid advokaate, kel kõige rohkem lahutusprotsesse. Tähendab, ka täna pidas ta silmas rohkem naisi, kes tahavad ehk end tulevikus lahutada, kui kaebealust ja kohut, kes mõistab õigust. Kumma arvamine põhjendatum, kas naistel või asjatundjail, see jäi otsustamata, aga Indrek kui kaebealune kaldus asjatundjate poole. Sest kui temale anti ta viimane sõna, siis hakkas ta muu seas kaitsja väidetele vastu vaidlema. Ta ütles otseteed, et kaitsja teeb temale ülekohut, kui ta püüab teda kuriteo silmapilgul kujutada hullu- või nõdrameelsena. Need sõnad rääkis ta küll rahulikult, kuid suure sisemise ärritusega, mis tundus tema hääles ja näoilmes ning kandus üle kogu saalile. Kohtunikkude näodki avaldasid äkki elu ja huvi, teistest rääkimata. Karin pidi peaaegu püsti kargama, kui ta kuulis Indreku sõnu. Tal lõi kehas värisema peenimgi närv, ja Tiinal, kes tema kõrval istus, oli suur tegemine tema rahustamisega.

„Mina ei taha ainult, et minu üle mõistetaks kohut,“ jätkas Indrek, „vaid mina tahan, et mulle mõistetaks õigust mööda, selleks räägin ma. Juurdlusel on üks tõsiasi kas targu või kogemata silmapaari vahele jäänud. Mõni tunnistaja on sellest minu arvates meelega vaikinud. On jäetud mainimata sõnad, mis räägiti otse kuriteo eel. On vaigitud need sellepärast surnuks, et nende kaudu oleks võinud avastuda uus kuritegu…“

442