Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/440

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

siis peab kogu sündmust nimetama erakordselt õnnelikuks, et keegi ei saanud surma. Ei pea ometi unustama, et asjaosaliseks oli veel kolmas inimene, kes jäi täiesti terveks, kuigi lasti välja viis kuuli, mis juurdlusel kindlaks tehtud. On see õnnelik juhus või mitte? Muidugi oleks see haruldaselt õnnelik juhus, kui poleks mängus midagi muud. See midagi muud on laskja isik laskmise silmapilgul. Tema kohta on meil kaks usaldusväärset tunnistust, sest tunnistajad on niiöelda kaaskannatajad ja neil pole vähematki põhjust asja ilustada või kenastada. Nemad mõlemad kinnitavad, et nemad on laskja silmist, tema pilgust näinud, kuidas ta mitte midagi pole näinud. Laskja silmad olnud mõttetud ja tardunud. Või nagu teine tunnistaja, kes anderikas kunstnik, ütles: laskja silmad olnud nagu surnud Caruso silmad, kui ta laulab grammofonis. Tunnistaja nimelt näeb Carusot grammofonis kuulates surnud lamba silmadega, nagu ta täienduseks seletas. Need tunnistajate avaldised ütlevad ainult ühte: meil pole siin tegemist ei kuriteo ega süüdlasega, vaid meie ees seisab inimene, kes osalt arusaadavail, osalt seletamatuil põhjusil on sattunud affekti, on langenud tundmuste paroksismi, mis röövib teatud ajaks aru. Seda pidid kaitsja arvates tõendama ka tulistamisele järgnevad sündmused ning tulistamisest kannatanud tunnistaja kinnitused, et laskja pole süüdi, vaid süüdi olevat tema, keda lasti. Muidugi, siin tunnistaja eksib, nagu eksib kaebealunegi, pidades end süüdlaseks. Tunnistaja arvab, et kui on kuritegu sündinud, siis peab tingimata keegi süüdi olema. Aga meie, õigusekaitsjad, vaatame asjale teisiti. Millalgi arvati, et inimesed on jumala ees süüdi ja sellepärast tulevad maavärinad, veeuputused, näljad, katkud, laastavad tormid, ja et süüst lahti saada, ohverdati jumalale inimesi. Paljud arvavad veel tänapäevani, et teatud teos on keegi tingimata süüdi. Aga ehk pole enam kaugel aeg, kus hakatakse kaebealuses otsima mitte süüdi, vaid mõnda viga, defekti, mille ta saanud kas sünnil või ümbruselt. Siis ei süüdistata ega karistata enam, vaid parandatakse, kui võimalik, ja parandamisega tehakse algust mitte isikult, vaid ümb-

440