ne, kes teda meeles pidas, oli Paralepp. See käis igapäev teda vaatamas ka siis, kui ta lamas alles meelemärkuseta. Pärast kordas ta igal parajal juhul:
„Mina olen kõiges süüdi, armuline proua, sest kui mitte teie oma mees, siis oleksin vähemalt mina pidanud teid kaitsma vastutustundeta inimeste eest.“
„Teie eksite, härra Paralepp,“ vastas Karin. „Mitte mina ei vajanud kaitset, vaid see noormees. Mina mängisin temaga, sest ta oli nii hirmus rumal. Ta oli nagu suur kutsikas, kes jookseb linta-lonta, linta-lonta, omal saba viltu. Minu mees ütles ikka, et ainult anderikkad on nii rumalad.“
„Et te selle inimese nime veel oma suhu võtate!“ lausus Paralepp nagu imestunult või hukkamõistvalt.
„Miks siis mitte,“ vastas Karin. „Nüüd ma tean, et ta mind armastab.“
„Ja teie?“ küsis Paralepp, nagu ootaks ta oma saatuselööki.
„Mina olen teda ikka armastanud,“ ütles Karin üsna lihtsalt, nagu oleks jutt kõigile usutavast ja mõistetavast asjast.
„Ma ei saa teist aru, tõepoolest ei saa,“ ohkas Paralepp.
„Mina ise ka mitte,“ kinnitas Karin. „Minu õnnetus oligi see, et ma katsusin iseendast aru saada, nüüd te näete, mis sellest tuli: minu mees istub vanglas ja mina laman siin ning lapsi hoiab võhivõõras inimene.“
Sellistest kõnelustest hoolimata Paralepp külastas Karinit endiselt iga päev ja kandis talle lilli, nagu oleks see tal muutunud eluliseks tarviduseks, ja Karinil oli temast alati hea meel, sest nõnda tundis ta, et kogu maailm pole teda veel maha jätnud. Muidugi, peale Paralepa käis ka Tiina ühes lastega, aga neil polnud nagu maailmaga mingit ühist, vaid nemad kuulusid Karini enda külge, olid osa temast. Tiinagi oli neil päevil muutunud peaaegu omaseks, milleks tunduvalt aitasid kaasa laste alati rõõmsad näod, nagu poleks neil millestki kurta. Seda pani Karin Tiina hoole ja armastuse arvele.
