gimata kaasa sõitma, et olla oma armualusele uutes oludes toeks ja nõuandjaks.
„Sulle on praegu ainult emalikku õrnust ja hoolt vaja,“ kinnitas proua Köögertal noormehele. „Sul on inimest vaja, kes sind noorte naiste eest kaitseks, sest need on kui hagijad sul kallal. Nemad ei kannata, nagu mina, nemad jooksevad ummisjalu otsa või kui mitte ise, siis jooksevad nende mehed või armukesed. Kes siis sellele kauemat aega vastu peab. Noortel ei ole nooruse vastu lugupidamist, õiget pieteeti. Just — pieteeti! Noortel ei ole õiget armastustki, armastuse asemel on viha ja kadedus. Nüüd sa nägid seda oma silmaga. Armastus on pika meelega, seda pead sa teadma. Armastus on pikk, pikk, nagu sinu kunst, mida ei tohi unustada.“
Nõnda proua Köögertal andis oma lemmikule õpetust armastuses ja kunstis, et see oskaks neist õieti aru saada ja neid õieti hinnata. Aga noormees ei olnud tema õpetusega üsna rahul ja vastas:
„Laulja kunst pole kuigi pikk.“
„Kuis nii?!“ hüüdis proua vastu. „Aga kui pääsed grammofoni, siis oled ju surematu.“
„Siis muidugi,“ nõustus noormees.
„No näed!“ hüüdis proua võidurõõmsalt. „Surematuse pärast maksab ometi Itaaliasse sõita.“
„Ah, mammi,“ ütles noormees nüüd, „sinna maksab muidugi sõita. Grammofon on juba nii palju inimesi surematuks teinud, et ennem tahaks surra kui olla ka surematu.“
„Ometi viimaks üks mõistlik sõna,“ ohkas proua Köögertal südamepõhjast. „Elu on tõepoolest rohkem väärt kui kogu surematus. Sa mõtle ometi: gondlid, paleed, tuid, musttuhat tuid!“
„Kas nad meid täis ei tee, kui neid nii palju on?“ küsis noormees.
„Issand, kui proosalised on mehed juba noorest peast!“ hüüdis proua silmi taeva poole tõstes.
Ja nõnda lahkus noormees kodulinnast, ilma et oleks katsetki teinud Karinit kordki veel näha. Ka teised tuttavad olid ta nagu unustanud. Ainukene inime-
