XXXVIII.
Inimkultuur areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude õiguste ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laadaloomaks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga süda kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb ajakirjandus. Paasid said nüüd omal nahal tunda, mis tähendab see kultuuriline saavutis, mis tähendab nimelt reporter, ladumismasin ja rotatsioon. Nende elu kogu tema minevikus ja olevikus näpiti ja jahvatati peeneks, nagu mõeldaks temast valmistada paberit, põllurammu või jõutoitu. Ja et saadud tolm paneks inimesi paremini aevastama, siis segati teda asjaomaste esivanemate, sugulaste ja tuttavate hunditatud eluga.
Indreku kohta kaevati varsti kuskilt välja, et tema olevat õppinud revolvrit tarvitama juba punaseil aastail. Sellest räägiti niisuguseis varjundeis, et igaüks pidi kerge vaevaga taipama — tema hingel ei lasu mitte ainult ühe inimese elu. Üles soojendati uuesti ka Meleski asi ja siin lasti läbi lille mõista, et kes võib pea pantida, kuidas seegi kõik sündis.
Muu seas oli keegi reporter kojarahvaga rääkinud ja neilt valge paki ja prügikasti loo kuni viimse peensuseni välja kaevanud. Kojamadam ei pidanud sedagi endale, kuidas tema viinud leivakannika prügikasti singi ja saia asemele. „Nii et meil oli juba ammugi teada, et midagi on tulemas,“ kinnitas kojamadam lõpuks ja et oma teadmist tõestada, jutustas lisaks reporterile oma kolm unenägu: üks rottidest, teine kaalikatest ja kolmas kirikust, kus tema seisnud altari ees, valge pakk käes.
