tahaks ta kleiti pikemaks venitada ja neid katta, aga tõepoolest patsutas ta tasakesi ja lausus rahustavalt:
„Nonoo, lapsuke! Mitte nii südamesse võtta, mitte nii südamesse! Ja Indrek pole ju milleski süüdi.“
„Aga kes siis on?“ küsis Karin pisaraid pühkides ja katsudes endast võitu saada. „Keegi peab ometi süüdi olema.“
„Jah, mis süüsse puutub,“ hakkas Vesiroos, ilma et oleks teadnud, millega lõpetada, „siis on asi nõnda, et…“
„Mehed on süüdi,“ lõpetas Karin nagu lause. „Kõik mehed, sest teie ajate äri, teie käes on raha ja varandused. Naistel pole ju midagi. Paljas ihu ja hing, see on kõik. Aga seda ei taha keegi. Ja mina ei saa sinust aru, papa. Ise oled vana inimene, terve eluaeg äri ajanud ja nüüd lased sel Köögertalil enda sisse vedada, lihtsalt üle lüüa. See on ju nõnda, selles pole vähematki kahtlust, eks? Kõik räägivad ju sellest! Ja naeravad! Ei, irvitavad!“
„Sinu isa, armas tütar, on ausam kui teised inimesed, see on kõik,“ ütles Vesiroos sellise veendumusega, et Indrekki hakkas teda peaaegu uskuma.
„See ausus on sulle muidugi Indrekust külge hakanud,“ ütles Karin põlastavalt. „Temal on iga teine sõna ausus või õigus. Noh, ja nüüd on teil teie ausus käes! Köögertal irvitab ja mina sülgan teie aususe peale. Kelmide keskel teie oma aususega!“
„Aus peab inimene ikka olema, seda nõuab ususeadus,“ ütles Vesiroos õlitatud häälel.
„Kes selle ususeaduse on teinud?“ küsis Karin ja vastas ise: „Kelmid, kes teisi tahtsid pügada.“
„Ei, armas laps,“ vaidles Vesiroos talle vastu, „ususeaduse on teinud jumal oma meeste läbi.“
„Jumal!“ hüüdis Karin põlglikult. „Kes tuu om?“
„Niisuke on see tänapäeva noorpõlv,“ ütles Vesiroos otse südamliku nukrusega, pöördudes Indreku poole, kes omakorda pöördus Karini poole, öeldes kerge irooniaga:
„Alles mõni päev tagasi sa tormasid siiasamasse tuppa ja ütlesid, sa usud, et vanajumal elab alles.“
