erakordset. Ta astus ligi, nagu mõtleks ta Indrekul käe alt kinni võtta, kuid see karjus äkki kähiseval häälel ähvardavalt:
„Ära puutu! Ma lähen ise!“
„Palun, härra,“ vastas kordnik nõus olles, aga lisas kohe juurde, kuna ta ise pidas Indrekuga sammu: „Aga ehk annate revolvri minu kätte.“
Sõna lausumata Indrek täitis kordniku soovi ja see peitis tuleriista tasku. Nüüd sammusid nad üsna rahulikult ja korralikult politseijaoskonna poole edasi, milleni polnud kuigi palju maad. Aga sest saadik, kus Indrek ilma vastupanuta loobus revolvrist, muutusid lapsed tema vastu kohe julgemaks. Nad peaaegu piirasid ta sisse ja sulgesid tal tee, sest igaüks tahtis seista temale kõige lähemal, et vahtida talle otsa. Poleks nüüd olnud kordnikku, siis oleks võinud juhtuda, et rahvahulk oleks Indreku siinsamas ümber piiranud ja temalt võitmatus uudishimus aru pärinud, mis ta teinud. Aga nüüd ta saatis teda ainult politseijaoskonna ukseni, nagu tahaks ta sellega avaldada talle oma poolehoidu ja erilist lugupidamist.
Jaoskonda pääses mõneastmelise trepi kaudu, sest majal oli poolkeldrikord all. Aga kui Indrek tahtis mööda treppi üles astuda, lõi ta tuikuma, nagu käiks tal pea ringi, ja kui siis politseinik võttis tal toetuseks käe alt kinni, laskis ta seda vastupuiklemata sündida. Nõnda nad astusidki sisse, kuna rahvahulk jäi tänavale ootama. Nad läksid kahest ruumist läbi ja kordnik koputas kolmanda toa uksele, mille tagant keegi midagi vastas. Kordnik avas ukse, viis Indreku sisse, pani ta toolile istuma, võttis revolvri taskust ja raporteeris. Ametnik võttis revolvri ja leides, et sellest viis laengut hiljuti välja lastud, ta pöördus Indreku poole ja küsis:
„Mis te olete teinud?“
„Ma tapsin oma naise,“ vastas Indrek. „Ma tapsin oma laste ema,“ kordas ta ja langes nuuksudes toolil kokku.
