teed kiirel sammul tagasi minema, hoides revolvrit ikka veel nagu laskevalmis peos.
Esimesena tuli talle vastu keegi naine, kes hoidis midagi söögipoolist käes. Nähes Indrekut revolvriga, ta põgenes hirmul jalgteelt kõrvale, aga pöördus peale seda kohe ümber ja läks revolvrimehele silmnäos järele, unustades nähtavasti sootuks selle, milleks ta välja tulnud ja mis ta hoiab käes, surudes seda kohmakalt paberisse mässituna vastu rindu. Naisega seltsis siinsamas paar poissi, siis keegi keskealine mees, kes ka tõttas kuhugi, aga kes ometi jättis oma kavatsuse kus seda ja teist, kui nägi, et südapäeval inimene kõnnib tänaval, laskeriist käes, nagu läheks ta kedagi tapma.
Kui Indrek jõudis sinna tänavanurgale, kus teda ootas voorimees, oli tal saatjaks juba suur summ inimesi — mehi ja naisi, vanu ja keskealisi, noori ja lapsi. Nähes, et sõitja ei tee temast enam väljagi, nagu oleks ta tema sootuks unustanud, voorimees hüüdis Indrekule midagi, aga see kas ei kuulnud seda või ainult teeskles kuulmatust. Voorimees tahtis veel midagi hüüda, aga keegi naine takistas teda, öeldes:
„Hull loom, mis sa karjud, eks sa ei näe, et tal revolver käes!“
Ja nõnda ei öelnudki voorimees enam midagi, vaid andis hobusele piitsa ja läks rahvahulgaga kaasa, mis kasvas nagu mäelt veerev lumepall. Oli isegi neid, kes jooksid paljaspäi ustest välja ja läksid ühes hulgaga. Summa seas paistis rätsep, kel mõõdurihm kaelas ja peaga nõelad huulte vahel, mis ta sülitas lõpuks siiasamasse tänavale inimeste jalge alla. Valges kitlis juuksur jooksis rahvahulgast mööda, et revolvrimehele näkku vaadata, aga keegi vanem mees haaras tal kitlist kinni ja ütles ähvardavalt:
„Kuhu te jooksete? Ärge ometi segage!“
Kuid kitlimees arvas, et kellelgi pole õigust teda takistada, ja nõnda ähvardas tekkida tüli. Lendasid teravad sõnad, tõusid vehklevad käed, aga see sündis nõnda, nagu oleks kõigil pisut hirm ja õudne.
Jõudnud laiemale tänavale, Indrek sattus kokku kordnikuga, kes taipas kohe, et on sündinud midagi
