Juba esimese paugu järele Karin langes põrandale, kas tabatuna või muidu niisama, kas kogemata või täie teadmisega, et pääseda kuulide eest või et käpuli maas ronida mehe juurde andestamist ja armu paluma, nagu ta ise pärast kõigi jumalate ja isegi oma surnud poja hinge juures kinnitas, selle kohta ei saadud kunagi veenvat selgust. Ainult niipalju arvasid lõpuks kõik kolm mäletada võivat, et laskmise ajal olevat keegi meeletult karjunud:
„Indrek, kallis, ära tee mulle haiget, ma armastan ainult sind!“
Seegi oli kõigile meelde jäänud ainult sellepärast, et neid sõnu oli karjutud mitu korda, kui mitu, seda ei teadnud keegi. Aga ei need sõnad, ei karjuja meeletu hääl ega tema põrandal pöörlemine — sest esialgne roomamine oli varsti muutunud mõttetuks pöörlemiseks — suutnud takistada tulistamist: pauk kõlas paugu järele, kuni vereojad ilmusid põrandale ja naise keha muutus liikumatuks, ainult teine jalg tõmbus veel lõpuks kõverasse, nii et sukaga kaetud põlv tuli lühikese kleidi alt nähtavale. Seda põlve Indrek märkaski kõige enne ja tal tuli meelde, et just sel põlvel on see pisitillukene märk pruunide karvaudemetega, mida ta millalgi suudelnud, mitte himutsedes, vaid püha kire harduses. Ja samal silmapilgul taipas ta õieti, mis ta teinud. Ta tahtis visata revolvri sohvale — sinna nimelt sellepärast, et ta ei koliseks — ja tahtis põlvitada Karini juurde kas või otseteed tema verre, mida nirises ikka rohkem ja rohkem põrandale, aga sel silmapilgul kerkis kellegi pea sohvaotsa tagant ning vahtisid hirmust jõllitavad totrad silmad. See muutis Indreku meele. Ta tõmbas käe revolvriga tagasi, pöördus ümber, jättes kõik sinna paika, nagu ta oli, läks kabinetiuksest välja, läks ka läbi kojaukse, mille ta esiteks jätnud lahti, astus mööda treppi alla, ilma et murraks veel oma pead, kas ta teeb sellega müra või kas trepp kipub nagisema, avas all pahema käega välisukse, keerates sõrmedega ameerika lukul riivi eest ja vajutades samal ajal küünarnukiga uksekäerauda, astus tänavale ja hakkas tuldud
