tasahilju mööda treppi üles. Usk aitab vähem kui kummitallad, mõtles ta, kui pani tähele, et tema sammud olid nii vaiksed, et ta isegi neid ei kuulnud. Ja et puutreppi hoida nagisemisest, katsus ta oma keharaskust seega vähendada, et toetus kätega kõigest jõust kõrvaspuile.
Korteriukse taha jõudnud, ta vaatas trepile tagasi ja hingas sügavasti, nagu oleks tal jumal teab kui raske ülesanne selja taga. Varastel on vististi kõigil kummitallad, lausus ta endamisi, aga tegi seda nõnda, nagu ei mõtleks ta ise põrmugi sellele. Siiski, uskuma peab varaski, mõtles ta edasi, sest mis kasu oleks kummitaldadest, kui pole usku, et vargus õnnestub. Peaksid olema ka kummivõtmed, mis ei kõliseks, kriiksuks ega ragiseks, mõtles ta, kui toppis oma vaskvõtit ettevaatlikult lukuauku, kummivõtmed ja kindel usk, seda oleks vargale vaja.
Ta astus sisse ja kuulatas. Vaikus. Ukse jättis ta lahti ja mõtles selle sulgeda alles siis, kui läheb tagasi välja. Nüüd pole mõtet, arutas ta, sest altuks on kinni ja niikuinii jään ma ainult silmapilguks. Kabinetiukse ees peatus ta veel korraks, nagu katsuks ta kuulatada, aga tõepoolest oli tema tähelepanu juhitud mitte kabineti, vaid teiste ruumide poole. Tal tuli meelde, et kui kabinetiukse käerauda pikkamisi maha vajutada, siis kriiksub see. Sama lugu oli ukse avamisega. Pidi toimima ruttu ja järsku, nagu tahaks sa kedagi mingilt teolt tabada. Siis teeme seda nii, ütles Indrek iseendale, nagu poleks ta äkki enam üksi, vaid vähemalt kahekesi. Mängime oma mängu lõpuni, lausus ta just sel hetkel, kus vajutas käeraua maha ja lükkas ukse lahti. Aga ta põrkas jahmunult tagasi, sest tema kõrvu lõikas hele kiljatus, mis oli nagu tuttav, aga samal ajal ka võõras. Oli see pingutatud närvide tühipaljas kujutlus? Ah ei! Sest kui Indrek järgmisel silmapilgul uuesti toibus ja üle läve sisse astus, nägi ta, et Karin ja tuttav noormees istuvad sohval ning et neil mõlemail on veel enam nõutumad näod kui hiljuti all kojas, kui ta avas seal ootamatult ukse. Indrek tundis äkki, kuidas
