XXXVII.
„Tähendab, ka vanad teavad, kuis me elame,“ lausus Indrek troskas endamisi, mõeldes Vesiroosi joobnud sõnadele. Muidugi, teavad vanad ja teab pool linna, aga kõik teevad näo, nagu poleks kellelgi millestki aimu. Ainult purjus peaga lõdvenevad inimestel keelepaelad ja siis avaneb neil suu. Kui võiks kogu linna täis joota ja kui võiks siis tema kõnelust pealt kuulata, vististi oleks väga huvitav.
Aga mis võiks purjus linn või poollinna temast, Indrekust, rääkida? Ei, temast oleks kõigil üsna vähe öelda, ja seegi, mis öeldaks, ei huvitaks peaaegu kedagi. Ainult naeru kihistataks, seda küll, sest kuidas ei peaks meest naerma, kel on niisuke naine, nagu temal. Teda, Indrekut, naeraksid vanad ja noored, mehed ja naised. Kõik oleksid ühisel arvamusel: abielus on naeru- ja põlguseväärt mitte petja, vaid petetu. Abielus sünnib nagu diplomaatiaski: võidutsevad ainult kavalad. Kui aga veel seda teataks, et Karin ajab oma asju üsna avalikult, peaaegu mehe silma all, siis leiduks viimase tarvis ainult haletsust, mitte kaastundmust.
Indrek teadis, miks see kõik nõnda oli ja mitte teisiti, ometi tekkis sügaval südamepõhjas mingisugune seletamatu kibedus, tekkis võib-olla just sellepärast, et ta teadis. Miks pidi minevik just teda sel määral oma raskusega painama ja miks võisid teised inimesed elada, nagu poleks neil minevikku olemaski? Miks sõitis ta praegu oma kodu poole, mille ta pool tundi tagasi nagu alatiseks maha jätnud? Miks vaevas ta oma südant laskeriista pärast, millega temal polnud põrmugi rohkem tegemist kui Karinil, ennem vähem, sest mitte tema polnud mõttele tulnud, teda osta, vaid just Karin,
