kas, mõtled nooremate peale. Nõnda elasime meie ja nõnda ka teie ja ei oska paremini. Keegi ei taha õppida. Ja elu läheb lörri. Sest mis elu see on, kui naine arvab, et… “
Vanker peatus proua Vesiroosi vürtspoe ukse ees. Kui Indrek härra Vesiroosi sõidukilt maha aitas, ukse juurde talutas ja selle kella kõlisedes avas, hüüdis Vesiroos suure häälega:
„Kuule, väimeespoeg, kellad löövad, lähme kui kirikusse!“
Aga Indrek ei astunud siia kirikusse, vaid küütis ainult oma äiapapa uksest sisse, kuna ta ise istus uuesti troskasse ja käskis sõita. Hea meelega ta oleks voorimehe vahetanud auto vastu, et kiiremini edasi saada, sest tal oli kartus, nagu võiks ta hiljaks jääda. Temal oli nimelt soov ja lootus leida korter tühjalt eest, nagu ta jäänud tema lahkudes. Kui tal on õnne, siis pole ei Karin ega lapsed veel tagasi jõudnud ja nõnda toimetab tema, Indrek, oma asja, ilma et keegi saaks sellest teadagi. Ta ilmub kui varas iseoma koju ja võtab sealt kaasa, mis talle meeldib.
