tiga? Mis kott see on? Kohvikott, mis? Ha, ha, ha, ha, hihi! Kohvikott! Väga hea! Ainult minu väimehel, ainult minu tütrel on niisuke kohvikott. Aga mina kohvi ei joo, hakkab südame peale. Kohv hakkab hirmsasti minu südame peale. Kohvis on surm, mõistad, väimeespoeg. Kohvis on minu, vanainimese surm. Aga kohvisurm ei ole loomulik. Minu eit ütleb alati mulle: tee, vanamees, mis teed, aga sure loomulikku surma, sest seda on su hingele tarvis. Mõistad, hingele! Taevariik ja hingeõnnistus! Eit muretseb minu hingeõnnistuse eest. Aga mis sa arvad, kas viinasurm on loomulik surm? On ta pisutki loomulikum kui kohvisurm? Sa oled haritud inimene, väimeespoeg, vasta. Kas mina, sinu äiapapa, võin viina surra ja õndsalt taevariiki saada? Eit ütleb, et ei või, aga mina, et võin, sest kirikus antakse viina, aga kohvi ei anta. Sigurivett ei anta ei suhkruga ega ilma. Aga need, kes joovad kirikus viina, surevad ju, eks, need kiriku söödikud ja joodikud surevad kõik loomulikult ja saavad taeva. Või ei saa, mis sina kui haritud inimene arvad? Ei saa kõik, mis? Noh, ja mina joon ka, seni kui suren, muud midagi. Joon ja suren loomulikku surma, sest viinajoomine on loomulik asi. Karin, tütreke, ütleb ka, kui annab raha: joo, isake, kui see aitab, joo seni, kui aitab. Mõistad — seni kui aitab. Nagu kirikuski: seni, kui tuleb surm, loomulik surm. Sellest sa näed, kallis väimeespoeg, kui hea süda on su laste emal: ta armastab oma isagi. Armastab mind, joobnud vanameest, mind, viinanina, hihihi! Armastab sellepärast, et on südame poolest minusse. Tema ei saa ilma armastuseta. Ja kui inimene armastab, siis ei saa ta midagi keelda. Karin ei saa minule keelda, kui ma küsin. Temal on nii hea süda, et ei saa iseendalegi midagi keelda, veel vähem siis minule või teistele. Hea süda on tema õnnetus, ütles eit. Hea südame pärast joodab ta sinugi surnuks, s. t. eit mõtleb, et minu, mõistad. Noh, aga Karin arvab, et viinasurm on ikkagi loomulikum kui uppumine, see on niiöelda inimlik surm, ütleb ta, sest viin on inimese tehtud, mitte jumala loodud, kuigi juuakse kirikus. Aga uppumine on looduse õnnetus ja see on juba
Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/419
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
419