milline toiming vabastas rahvahulgas naerupahvatused, kuid siis kostis äkki kõrvu nagu tuttav hääl, mis ütles:
„Härra konstaabel, mina olen oma raha eest täis, mis te minust tahate. Puhas kroonuviin ja minu raha! Kuradite kurat, kas siis tõesti pole enam õigust maa peal!“
Seda kuuldes Indrek astus lähemale vaatama. Keegi mees, palja peaga, müts eemal maas, juuksed juba päris hallid, püherdas kiviprügitusel, veheldes käte ja jalgadega, et politseinik ei saaks teda voorimehele vinnata ega ära sõidutada. Heitlus noore politseiniku ja joobnud vanamehe vahel oli kestnud juba natukene aega, mida võis järeldada ümberseisvast rahvahulgast. Politseinik ootas praegu nähtavasti abi, hoides vanameest ainult kinni, et see ei saaks põgenema. Indrekule paistis ta kohe millegi pärast tuttavana, ja kui ta oli rahvamurrust läbi pugenud, tundis ta temas oma äiapapa Vesiroosi, kes oli viimaste kuude jooksul ruttu vananenud ja kogu kehast nagu kuivanud õun kokku ja krimpsu tõmbunud, nii et varemalt valmistatud riided lotendasid tal laialt ja lõdvalt tühja kotina seljas. Oleks tal praegu olnud kaine pea, siis oleks ta ehk isegi nõustunud arvamisega, et jumal on ta maha jätnud, sest kuis muidu võis tema keha nõnda närtsida, pidi ju selle lopsakus olema just jumalast endast seatud, nagu Vesiroos varemalt alati kinnitas.
Nähes Indrekut, Vesiroos hakkas end jalule ajama, aga kui politseinik, silmapilku varudes, katsus tal käte alt keha ümbert kinni haarata, viskas ta enda uuesti tänavale pikali ja karjus:
„Väimeespoeg! Kallis väimeespoeg! Tule mulle vanainimesele appi, päästa mind nende kaakide käest! Mis nad m’ust tahavad, mitte aru ei saa. Raha mul ei ole, pudel on tühi, aga ikkagi rahu ei anna see sinivatt…“
Kuna vanamees maas karjus, palus Indrek politseinikku, et see lubaks ta ära korjata. Oh jaa, miks mitte, olgu aga nii lahke, muidu sõidutatakse ta kongi puhkusele. Nõnda arvas politseinik, kes ootas abi. Tal oli hea meel, et pääseb nii kerge vaevaga tülinast. Rahva-
