nad siis üheskoos uksest välja, lapsed üliõnnelikud, tüdrukul nukker naeratus huulil, nagu hoiaks ta kõigest hingest nuttu, Indrek pisut tusane ja sünge, nagu aimaks ta halba. Ei tema ega Tiina lausunud üksteisele enam musta ega valget, ainult lapsed olid need, kes kõnelesid. Tiki ajas nimelt isa käest samasugust kotti peale, nagu sel endal seljas. Miia aga arvas, et lastele niisuke kott ei kõlba.
„Pisipisikene, see kõlbab küll,“ ütles Tiki imepeene häälega, mis pidi kinnitama, kui hirmus väike peab olema see seljakott, mida tahab tema omale.
„Nii hirmus pisikest kotti ei tehtagi, et oleks rihmad ja kõik,“ ütles Miia.
Aga Tiki arvas, et temale tehakse, ja sellepärast seletas Miia elutargalt:
„Ä’ä ole rumal, Tiki, et tahad omale ka niisukest kotti, siis pead niisamuti üksi minema, kott seljas, nagu papagi.“
„Miks mamma ei lähe?“ küsis Tiki nüüd.
„Aga kes siis meie juurde jääb,“ vastas Miia.
„Eks Tiina jää,“ arvas Tiki.
Siin jättis Indrek lastega jumalaga, nagu oleks tal raske kauem nende kõnelust pealt kuulata. Aga kui ta nägi Tiina silmis uuesti pisaraid, läks ka tema meel härdaks ja ta katsus, et ta sai võimalikult ruttu minema.
Ta pöördus ümber lähema tänavanurga, et kaduda laste silmist, aga kui ta vaatas natukese aja pärast tagasi, nägi ta, et Tiina oli lastega tänavanurgale järele tulnud, seal väiksema sülle võtnud, et näidata talle veel kord minevat isa. Nüüd ei saanud Indrek muidu, kui tõmbas kübara peast lehvitamiseks, ja Tiki saatis temale käemusu. Puudus vähe, et Indrek oleks ümber pöördunud ja tagasi läinud laste juurde.
Et sellest kiusatusest pääseda, pöördus ta uuesti ümber nurga, ehk küll hakkas nüüd minema hoopis teises suunas, kui ta kavatsenud. Siin sattus ta inimsummale, mis täitis peaaegu kogu tänavat, sulgedes selle läbipääsuks. Indrek pidi esiteks peatamatult mööda minema, sest ta nägi, et politseinik heitleb siin joobnuga,