käinud isatalus, ilma et Karin või lapsed oleksid olnud kaasas.
Indrek valis lahkumiseks silmapilgu, kus Karinit polnud kodu, muidu oleks võinud ehk tekkida küsimusi ja kostmisi ning nendest jumal teab mis. Aga Indrek tahtis lahkuda rahulikus meeles, et näeks ta ise, ja näeksid teised — siin pole Vargamäe, vaid tema läheb Vargamäele, kus ei osata muidu lahkuda, kui aga suure riiu ja nutuga. Seal inimesed vihkavad üksteist, aga lahkudes nende südamed kärisevad suurest valust, nagu oleks nende tuline viha põlev armastus. Siin pole nõnda, Indrek teab seda. Tema ei kanna viha ja tema armastus on varsti paljas mälestus.
Nõnda mõtles ta, kui ta seisis esikus, kott seljas ning kõik minekuks valmis. Aga viimsel silmapilgul kutsus ta Tiina, et vähemalt temalegi paar sõna öelda, sest temale võis, oli ju temale ükskõik, kas Indrek läheb või jääb. Lapsed, kes kippusid teenijaga kaasa, Indrek saatis tagasi ja sulges ukse. Alles siis rääkis ta nõnda:
„Ma lähen nüüd natukeseks ära, millal ma tagasi tulen, seda ma ei tea. Aga prouale pole vaja sõnagi lausuda, küll ma ise kirjutan. Teilegi ütlen seda ainult sellepärast, et teil on hea süda ja lapsed armastavad teid. Armastage, ma palun, teie ka lapsi, kui mind siin ei ole, armastage ja hoolitsege nende eest nagu tänini, sest proual on teist tegemist.“
Indrek oli rääkides kõrvale vaadanud, nagu oleks tal oma sõnade pärast piinlik ja häbi, aga lõpuks pööras ta silmad Tiina poole ja jäi äkki vait, sest see oli toetunud õlaga kuidagi imelikult vastu seina ja tema silmad olid pisarais. Kui Indrek vaikis, ütles teenija tuksatavail huulil, hoides kramplikult nuttu:
„Härra ei peaks minema.“
„Ei, Tiina, neist asjust ei saa teie veel aru, sest teie olete selleks alles liiga noor,“ rääkis Indrek teatud kärsitusega, nagu kardaks ta, et Tiina võiks oma sõnadega tema meelt muuta.
„Ei, härra, ma ei ole enam liiga noor,“ vaidles Tii-
