bastesse, sest paratamatusest pole pääsu. Paratamatusena tundus Indrekule seegi, mis tuli Paralepaga. „Poiss maksis meile kätte, miks me lasksime ta surra,“ mõtles Indrek, istudes kõveras ja kössis oma toolil.
Ah jaa! Karin oli öelnud, et ta läheb hulluks, kui ta poiss sureb, ja nüüd näib Indrekule, et ta on tõepoolest hulluks läinud, nagu miljonid teisi, kelle pojad surid viimases sõjas veel mõttetumalt kui nende poeg kodus pehmel padjal. Miljonid arutud ründavad nüüd maailma ja nakatavad aina uusi ja uusi miljoneid. Aga ükski ei näe seda, ükski ei usu seda. Kõik on veendunud, et miljonitel on aru juurde tulnud, sest et hiljuti tapsime kümme miljonit. Inimene on tappes targaks saanud ja nõuab lõbu ja Karin nõuab ühes teistega. Inimene nõuab lõbu ja armastab tühje sõnu, sest ta arvab, et õige aru pole inimeste peas, vaid sõnus. Kui ometi võiks inimesilt võtta pooled tühjad sõnad, nii mõnedki saaks ehk õige aru tagasi! Kui võiks neilt võtta pooled mõttetud mõttedki, siis jääks küllalt järele, et õnnelikult elada! Kui Indrek isegi võiks loobuda oma tarbetuist mõtteist, siis ei saaks ta vististi põrmugi vaesemaks ega õnnetumaks! Tema ja Karini peahäda selles seisabki, et üks armastab sõnu, lootes nendega asendada mõtteid, ja teine mõtteid, lootes nendega asendada tegusid. Nõnda jäljendavad nad miljoneid ja on õnnetud nagu needki — on õnnetud, nagu kogu maailm…
„Palun härrat sööma, toit on nüüd soe,“ ütles Tiina.
Selline oli Indreku uneluste lõpp, selline on kõigi uneluste lõpp: peab sööma, olgu toit külm või soe, peab täitma oma kõhtu, olgu sul miljonid sõnad ja mõtted või ärgu olgu sul neid ainustki.
