jus suure häälega, silmad täis voolavaid pisaraid, nagu oleneks tema lapse saatus väikesest klaasitükikesest. Viimaks hakkas ta esikus seinalt peeglit võtma, aga ei saanud kuidagi paela naela otsast lahti. Nuttes tõusis ta toolile püsti, et nõnda peeglipaela varnast päästa, aga kui ta sellejuures peegli silmapilguks kätevahelt vabastas, langes see suure mürinaga põrandale ja läks puruks. Nüüd kahmas Karin suure ähmiga esimese kättepuutuva peeglitüki põrandalt ja jooksis sellega lapse juurde, kuid samas märkas ta lapse suu juures verd ja meeletu kiljatus läbis öise rahu. Nagu pärast selgus, oli veri mitte lapse, vaid Karini enda oma, sest terava peeglitüki serv oli vigastanud tema sõrme.
Veel kaua pärast seda oli Karin piinanud iseennast ja oma meest selle mürinaga, mis oli sündinud peegli kukkumisest ja purunemisest, sest Indrek oli ju temale tol korral öelnud: „Surija juures ei tohi müra teha, sest siis ei saa ta surra.“ Need sõnad olid siis nagu pussiga pistnud Karini südamesse. Issand jumal! Tema ise segab oma lapse suremist! Elus ei osanud ta teda nõnda hoida, et surm poleks tulnud, ja kui see viimaks tuli ning lapsuke tahtis surra — just nii: Karin kujutles asja nõnda, et lapsuke lõpuks lihtsalt tahtis surra, sest muidu ta ei pääsenud piinast — ja kui ta seda tõesti tahtis, siis ema ise tuli teda takistama. See oli lihtsalt kole! Pealegi polnud peegli purustamisest ja käeveristamisest mingit kasu — nende poiss oli ja jäigi surnuks.
Nõnda oli see hirmus lõpp, millest Indreku arvates algas see, mis kestab tänapäevani. Indrek ise oli see, kes katsus oma naise mõtteid lahutada, mis tegelesid ainult poja surmaga. Siis algasidki lõbustused ja olengud söömingute ning joomingutega, sest pidi ju maksku mis maksab katsuma unustada, et on olemas maja, majas korter, korteris tuba ja toas padi, millel väeti lapsuke vaakunud kord surma. Ja kui Indrek lõpuks tüdis ning väsis, jätkas Karin üksinda lõbutsemist, esiteks küll vastumeelselt ja mehele etteheiteid tehes, et miks ta peab aina üksi olema, isegi mitu head peatäit sellepärast nuttes, aga lõpuks läks kõik kuidagi roo-
