Aga kooljas ei kuulnud. Ta tõstis muidu niisama korraks silmad, kuid laskis nad järgmisel hetkel kohe jälle langeda. Nõnda pidi Karin üksinda rääkima, kuni jõudis uute pisarateni. Siis tõusis äkki sohvalt, kuivatas silmad ja ütles hinge põhjani haavunult:
„Sa ei ole seda väärt, et sinu pärast kurvastada või vihastada. Sa pole üldse midagi väärt.“
Öelnud need sõnad, ta peatus silmapilguks keset põrandat, nagu ootaks ta ikka veel mehelt midagi, aga kui see jäi endiselt tummaks, läks ta kindlal sammul uksest välja.
Indrek istus veel tükk aega endises poosis, uneldes minevaist ja olevaist päevist. Kuidas see küll kõik oli alanud ja kuhu ta küll lõpuks välja viib? Kes vastab? Tema ise pole ometi selleks sünnis, sest vastaja on ühes ka kohtumõistja. Aga küllap algus oli ikkagi vist selles hirmsas lõpus, mis nad kahekesi külg külje ääres üle elasid. Õieti oli see nõnda, et Indrek hoidis patja kätel ning padjal soigus nende ainukese poja kuumav keha. Karin pani lõpuks Indreku istuma ning istus ise tema vastu, mõlemad peadega kummargil padja kohal ja põlved vastastikku või vaheliti. Seda soovis Karin, sest ta tahtis tunda Indreku elavat keha oma kehaga, öeldes: „Muidu ma unustan, et sinagi veel oled ja elad ning ma lähen hulluks. Ma lähen päise päeva ajal hulluks, kui mu poeg sureb.“
Nõnda nad siis istusid kahekesi südaööl ja Indrek hoidis kätega oma surmavaakuvat poega ja põlvedega oma naise põlvi, et see ei läheks hulluks, nagu oleks naiste aru mitte peas, vaid põlvis. Kui kaua nad nõnda istusid, kes võib seda öelda, aga nemad läbisid nende silmapilkudega kümnekordse igaviku. Indrekul on nii selgesti veel meeles, kuidas Karin lõpuks ütles: „Suu liikus veel. Nägid sa, et suu liikus? Ta pole veel surnud, veel ei ole.“ Ja nad vahtisid kahekesi oma silmad peast, et tabada veel kuski elumärki, aga ei, suu liigutus jäi viimseks.
Siis hakkas Karin otsima peeglit, aga ei leidnud, pööras kogu toa, kogu korteri pahupidi, aga kõik väikesed peeglid olid kui tina tuhka kadunud. Karin kar-
