Nõnda oli ta kõnelnud iseendaga, kui mängis õrnrohelisel murul lastega palli — oli kõnelnud sootuks rahulikult, nagu oleks ta täis aru ja tarkust, oli kõnelnud sellepärast, et tema ümber oli aina naer ja kilkamine ning hulgana säravaid silmi nagu tähti taevas.
Aga kodu läks kõik teisiti, sest siin kaotas ta kohe oma rahu, juba sellest silmapilgust saadik, kus ta avas majaukse. Vähe puudus, siis oleks ta haaranud põgeneval noormehel kraest kinni, ilma et ta isegi oleks õieti teadnud, miks või milleks. Siis see vänge suits toas ja paberossiotsad laual, ühte tõugu paberossiotsad — tõenduseks, et need kaks on teineteisele lähemale nihkunud, intiimsus ja omasus kasvanud, sest alles hiljuti suitsetas neist igaüks oma paberosse. Oleks võidud tema tulekuks vähemalt tubagi tuulutada, sest Karin teab, et tema, Indrek, ei armasta tubakasuitsu, aga ei — nad istusid ja suitsetasid kinniste akendega ja lahkusid toast, ilma et oleksid avanud aknaid. Tähendab, hoolimatus või kiuste!
Siiski, sellest kõigest Indrek sai ilusasti üle, sest tal seisis meeles, mis ta linna taga murul mõelnud, kui mängis naervate lastega palli. Aga ta unustas oma targad ja rahulikud mõtted kohe, niipea kui hakkas kõnelema naisega. Indrek imestus praegu, kuidas see on küll võimalik, et ta unustab jalamaid oma rahulikud mõtted, niipea kui hakkab rääkima naisega. Ja see polnud täna esimest korda nõnda.
Karini viha murdus suureks nutuks, aga sõnadele ei teinud see tammi ette. Ta puistas oma südant, rääkides isegi sellest, et mehed on valmis tema pärast ennast lahutada laskma. Jah, võõrad mehed on valmis tema pärast maha jätma naised ja lapsed, aga oma mees on pime. Võõrad mehed on valmis tema pärast üksteisele kõrri kargama, aga oma mees käib ümber nagu oinas. Koeradki purelevad oma võistlejatega, aga inimene seisab nagu tohmus.
Indrek istus praegu tõepoolest nagu tohmus ja ei vastanud enam ainustki sõna naisele, nii et see lõpuks hüüdis:
„Kuule ometi, kooljas, oled sa surnud või?!“
