rek ka siis ei ilmunud, katkes Karinil kannatus ja ta saatis noormehe minema, ilma et see oleks saanud kordagi oma suud avada lauluks. Aeg oli niikuinii ruttu möödunud lobisemisega ja pisitillukeste edvistustega.
All ukse juures, kuhu Karin oli läinud noormeest saatma, tahtis see teda jällegi suudelda, kuid just samal silmapilgul avati uks väljastpoolt ja Indrek astus sisse, nagu oleks ta otse teadlikult seda hetke oodanud, et mõlemat edvistajat tabada peaaegu teolt. Noormees kaotas sel määral pea, et ei osanud majahärrat teretada ega jumalaga jätta, lipsas ainult temast mööda uksest välja ja kadus, nagu oleks ta tõepoolest põgenev kurjategija, kes kardab tagaajamist. Aga tagaajajaid polnud, sest Indrek vaatas kogu sündmust nagu ükskõikselt pealt, ja pilgus, mis ta heitis naisele, polnud märgata ärritust ega viha. Viimaks sulges ta sõnalausumata ukse ja läks väsinud sammul mööda treppi üles.
Miski ei riivanud Karinit rohkem kui Indreku nähtav külmus ja ükskõiksus. Ta oleks tahtnud teda millegagi rabada ja vapustada, aga selle asemel seisis ta ise all ukse juures piinliku häbitundmusega: noormees oli talitanud liiga lapsikult, nii et tundus liiga rumalana sellisega jännata. Viimaks leidis ta ometi väikese lohutuse: nüüd Indrek võis isegi näha, kui väga ta inimestes eksib — noored ei võta armastust kuigi tõsiselt ja sellepärast pole nendega mängimises mingit hädaohtu.
Seda mõeldes Karin läks nagu julgustatult Indreku järele mööda treppi üles, oodates pikisilmi, mis see talle nüüd ütleb, sest et Indrek lõpuks midagi peab ütlema, selles oli Karin veendunud. Kuid silmapilk järgnes silmapilgule, ilma et mees oleks lausunud musta või valget. Ta avas ainult kabinetis kõik aknad ja nähes paberossiotste virna, lausus:
„Need võiks ehk ära visata.“
Seda Karin tõttaski tegema, öeldes ise nagu hukkamõistvalt:
„Ta suitsetab ka nii hirmus palju, et…“
