pärast ma ei saanud tundigi, sest kuis ma siis laulan, kui mu süda valutab.“
„Aga pärast peate ikkagi õppima valutava südamega laulma,“ ütles Karin, „sest ooperis on ju alati nii suur armastus, et lõpeb surmaga.“
„Ooperis on lihtne,“ seletas tulevane maestro, „sest kui seal kipub süda valutama, siis tõmba end täis, see võtab valu nagu peoga. Paremad lauljad teevad kõik nõnda. Muidu ei peaks keegi vastu, sest ooperis tuleb ju laulda pool surnultki.“
„Kas niisukesi oopereid ka on, kus päris surnud laulavad?“ küsis Karin.
Aga seda noormees ei teadnud ja sellepärast pidi ta seda oma professorilt järele küsima, sest Karinit huvitas see väga. Just sel silmapilgul nad jõudsid Karini maja juurde ja see palus noormeest oma poole sisse.
„Ainult silmapilguks, kui teil rohkem aega ei ole,“ ütles ta. „Tulge laulge mulle natukenegi, sest siis hakkab mu süda ikka nii magu-magusalt valutama.“
Muidugi, noormees oleks kas või kutsumatagi Karini kannul sisse astunud, sest midagi oli sööbinud talle lihasse ja verre, mis võlus ning sidus.
Karin viis külalise, nagu ikka, mehe kabinetti, kus asetas ta sohvale, istudes ise tema kõrvale. Kella vaadates ta märkas, et Indrek peaks saabuma umbes tunni aja pärast. Ta palus noormehelt paberossi, öeldes:
„Täna meeldivad mulle ainult teie omad.“
Selleks olid tal erilised põhjused. Indrek oli viimati nende koosviibimise vältust mõõtnud noormehe paberossiotste arvuga, noh, Karin tahtis muretseda selle eest, et neid saaks võimalikult palju. Sellest tühisest põhjusest ei teadnud noormees midagi ja sellepärast oli ta üpris õnnelik, et ta võis ikka ja jälle Karinile paberossi pakkuda.
Aga Indrek ei ilmunud oodatud silmapilguks ja et Karin edasi suitsetas, siis läks pea tal lõpuks uimaseks, süda pahaks ja luksumine kippus peale, nagu oleks ta äkki muutunud väikeseks lapseks: noormehe paberossid olid talle liiga kanged. Ometi valitses ta end südilt ja pidas terve tunni ülearust aega vastu, aga kui Ind-
