ralepa silma see enam ei puutunud, sest nad pöördusid lähema nurga taha.
„Ma just praegu tulin,“ seletas Rönee. „Tund lõppes otsa, sest ta kestab ainult kakskümmend minutit, ja ma mõtlesin, ehk olete veel siin, ega siis haige juurest niipea pääse.“
„Ega ma poleks nüüdki veel pääsenud, aga minu haige märkas teid ja siis ma tulin kohe,“ rääkis Karin, rõhutades eriliselt sõnu „minu haige“.
„Tähendab, teie haige tunneb mind?“ küsis noormees.
„Ja kuidas veel!“ hüüdis Karin naeratades.
„Siis ma aimasin õieti,“ ütles Rönee. „Ma aimasin seda kohe, niipea kui mu süda hakkas nii hirmsasti valutama.“
„Oh teie südant, vaesekest, küll!“ haletses Karin hellalt, kuid naljatades ja lisas siis tõsiselt: „Tähendab, teie süda pole puhas, kui ta valutab. Mehe süda ei valuta kunagi puhtalt. Naistel on teine asi, neil võib süda valutada lihtsalt niisama heast-paremast. Süda on täiesti puhas, aga ikka valutab. Kõige rohkem valutab süda ikka armastuse pärast, kui armastus pole puhas.“
„Puhast armastust ei ole ju enam,“ ütles noormees.
„Noh, siis sellepärast valutavadki inimeste südamed,“ vastas Karin. „Valutab sel seal ülal ja valutab teil siin all. Aga minul ei valuta või kuigi, siis ainult suure rõõmu pärast.“
„Millest teil siis see suur rõõm?“ küsis Rönee.
„Kõigest,“ vastas Karin. „Aga kõige rohkem sellest, et ma võin armastada ja et mind armastatakse. Sest teate, mis see seal ülal mulle ütles: minu nimi olevat tema südamesse nagu vanale pergamendile kirjutatud. Mõistate? Heakene süda, mis nagu vana pergament!“
„Minu süda on nagu vereklomp,“ ütles noormees, püüdes olla luuleline.
„Heldene aeg!“ hüüdis Karin imestunult ja pidi puiesteel, mis kahises õrnas lehestikus, noormehe ette peaaegu seisma jääma, vahtides talle tõsiselt otsa.
