sellepärast siis see salapärane hirm vale muutumisest tõeks.
Tähendab, tema pidi tulevikus oma sõnadega väga ettevaatlik olema, kui ta ei tahtnud endale soovimata asju kaela tõmmata. Aga kas on midagi hirmsamat, kui et pead ettevaatlik olema sõnades? Isegi tegudega on raske piiri pidada, sest neistki on kõige ahvatlevamad just need, mis nõuavad suurt ettevaatust. Aga kui inimene peab niihästi tegudes kui ka sõnades muutuma hirmus ettevaatlikuks, siis saab elust maapealne põrgu. Alles nüüd Karin taipas Indreku sõnu, kui see ikka ütles: „Sa astud sammu, aga kust sa tead, et sa ei lömasta mõnda ussikest; sa ütled sõna, aga mis siis, kui sa murrad mõne südame.“ Just nii: Karin ütles sõna ja noormehega ja tema südamega sündis selle järele. Aga ehk oli otse vastupidi: noormees tegi enne midagi ja Karinil tuli siis tuju seda rääkida, kuigi ta ise arvas, et ta luiskab. Ühesõnaga: ta rääkis tõtt, mõeldes valetada.
Ükskõik, kuigi see oleks nii, Karinile ajab see ikkagi hirmu peale, sest mõlemal juhul pidi neid siduma mingisugune seletamatu hingeline ühendus. See ehk oligi selle algus, mille eest hoiatasid Indrek ja ka Paralepp: millegi tõsise ja hädaohtliku algus. Et üks kui teine — noormehe tagasitulek ja Karini luiskamine — võis seista omaette eraldi, et mõlemail võisid olla omad erinevad põhjused, ja et nende kokkusattumine võis olla paljas juhus, seda Karin ei pidanud tõenäoliseks ega oletanudki, sest see oleks olnud liiga lihtne. Tema ei armastanud liiga lihtsat, eriti praegu mitte, vaid kaldus vastupidisele.
„Armas poiss, kas te tõesti mind ootate?!!“ hüüdis Karin nii valjusti, et inimesed tänaval ümber pöördusid. Eriti torkas neile kõrvu, kuidas Karin hääldas sõna poiss. Selles kõlas niipalju õrnust, hellust ja õnne.
Karin teadis, et Paralepp peab teda ülalt läbi akna silmas ja sellepärast astus ta noormehele sellise hooga ligi, et tahes või tahtmata pidi arvama — ta haarab sellel käe alt kinni. Muidugi ei teinud ta seda, aga Pa-
