tima, lisas Indrek juurde: „Võimalik ka, et seda on raamatud ja teised inimesed teind.“
„Raamatud, raamatud, raamatud!“ kinnitas Vesiroos. „Nemad on kõiges süüdi. Pealegi oled omale ameti valinud, kus ka ainult raamatutega tegemist. Nõnda võib hoopis aru kaotada.“
„On kuis on,“ ütles Indrek Vesiroosi jutu vahele, „sa võid mind hukka mõista, kui tahad; ühte tahaksin sinult siiski paluda.“
„Lase kuulda, väimeespoeg, lase kuulda,“ rääkis Vesiroos kergendatud häälel, nagu poleks tal pankrotiga tegemist ega midagi. „Aga kui see palve sul ka kusagilt raamatust on, siis pea ta parem omale, mina raamatupalveid ei armasta.“
„Ei, vaid — kas see kogu meie rääkimine ei võiks ainult meie kahe vahele jääda, nii et naised jääksid mängust välja, seda tahtsin sinult paluda,“ ütles Indrek.
„Üsna õige!“ oli Vesiroos nõus. „See on meeste asi, meeste jutt, naistel pole sellega asja, muidu läheb veel pirr lahti. Minu eit ei tea õieti veel sedagi, et temal pole enam vana vürtspoodigi. Lasen teda rahus elada mõnedki päevad veel. Las kosutab närve. Karinil on aga ammugi hais ninas, näen seda tema näost.“
Sel silmapilgul kõlises välisukse kell.
„Seal ta ise vist ongi,“ tähendas Indrek.
„Hunt tuleb ikka sinna, kus t’ast räägitakse,“ vastas Vesiroos.
„Härra on omas toas?“ kostis Karini hääl esisest.
„Jah, papa ja vanapapa!“ vastasid lapsed nagu ühest suust.
„Teie minge Tiina juurde, mul on papaga rääkimist,“ ütles Karin lastele.
„Mina tahan ka tulla papa tuppa,“ kiunus Tiki.
„Ei, ei, ei! Praegu mitte,“ ütles Karin ja katsus juba uksekäerauda.
„Nüüd läheb lahti,“ ütles Vesiroos Indrekule. „Ole mulle abiks!“
