XXXV.
Süda värises Karinil suure rõõmu pärast, kui ta astus mööda laia kivitreppi teiselt korralt alla. Ta oli oma unistuste eesmärgil: teda armastati. Teda armastati nõnda, nagu oleks ta alles üsna noor. Teda armastati isegi rohkem kui noorelt kunagi, sest siis ei juhtunud kordagi, et keegi oleks olnud valmis oma naist ja lapsi jätma tema pärast. Isegi teist neidu ei vahetanud keegi tema vastu, aga enese väärtust hakkad õieti hindama alles siis, kui sa näed, et sa oled teistest parem. Seda Karin nüüd nägigi ja sellepärast oli ta nii hirmus rõõmus.
Tema rõõmu ainukeseks segajaks oli mingisugune ebausklik salapärane hirm, mis tabas teda tema külastuse viimsel silmapilgul: ta oli ei tea miks heast-paremast luisanud, nagu ootaks teda see noormees, kelle süü pärast Paralepp viibib praegu haiglas, ja vaata — see noormees seisiski luisatud paigal. Valest oli saanud järgneval hetkel tõde. Kas see polnud kole ja kas ta ei võinud rõõmsale ja õnnelikule inimesele ajada hirmu peale? Sest oma saatuse pärast peavad ikka värisema mitte kurvad ja õnnetud, vaid just rõõmsad ja õnnelikud: kurb võib rõõmsaks, õnnetu õnnelikuks saada, aga rõõmsat ootab harilikult ikka ainult kurbus, õnnelikku õnnetus. Harva, väga harva saab rõõmus veel rõõmsamaks, õnnelik veel õnnelikumaks.
Muidugi, ka kurb võib veel kurvemaks, õnnetu veel õnnetumaks saada, aga see ei tähenda enam midagi, sest kui inimene on kord kurbuse ja õnnetusega harjunud, siis ajab tema kõigega läbi. Aga Karin oli praegusel silmapilgul nii rõõmus, et ta uskus, tema pole kogu elus kunagi kurvastunud ega õnnetu olnud,
