„Issand jumal, kui te teaksite, kui hirmus valus on naerda!“ ütles ta siis.
„Oh jaa!“ ohkas Karin südamepõhjast, „naerda on mõnikord palju valusam kui nutta. Aga mina pean minema, muidu teen teile naeruga veel rohkem haiget. Pealegi, mind oodatakse,“ luiskas ta.
Paralepp jäi talle tõsiselt otsa vahtima ja ütles viimaks:
„Tähendab, tulite mind ainult narrima, tulite mind haigest peast selle poisinolgiga õrritama?“
„See on minust muidugi väga rumal, et ma seda teile ütlesin, aga õrritamiseks ei teinud ma seda mitte. Tema tuli mulle ju täiesti juhuslikult tänaval vastu ja kui ta kuulis, et mina mõtlen teid külastada, hakkas ta manguma, et mina ta kaasa võtaks, sest tema tahtnud ammugi tulla teilt andeks paluma, aga pole julgenud üksi tulla…“
„Ongi põhjust selleks,“ rääkis Paralepp ähvardavalt vahele. „Aga jumal tänatud, et te ta vähemalt tänavale jätsite, muidu oleksin ma küll endale roosi põlve või südamesse vihastanud.“
Ta tõusis lamamistoolilt ja läks akna alla, et pilku tänavale heita.
„Näe, seal ta kõnnibki,“ lausus ta.
„Kes?!“ hüüdis Karin ehmunult.
„Teie truu kutsikas, kes muu,“ vastas Paralepp. Aga see kõlas nii uskumatuna, et Karin otse kargas Paralepa kõrvale ja jäi ühes temaga alla tänavale vahtima.
„Issand jumal!“ hüüdis Karin hellunult, endal siiski peaaegu hirmuvärin südames, et tema tühised sõnad nii ruttu tõeks muutunud. „Vaene poiss on tõesti seal!“ lisas Karin juurde, hääldades sõna „poiss“ peaaegu nagu „poess“, mida märkas Paraleppki.
„Milleks te veate seda vaest vemmalt ninapidi?“ ütles ta. „Te pole ometi veel nii vana, et peaksite nii noortesse armuma.“
„Ma ei tea veel, kas pean või ei pea,“ vastas Karin edvistavalt, „aga kui oma mees mulle ütles, et noortega
