mu südamest, nagu oleksite seal raiutud graniiti või lõigatud õilsasse metalli, mis ei tunne roostet. Mina pole enam neis aastais, kus tundmusi vahetatakse. Siin lamades olen kõige üle järele mõelnud. Üksainus sõna teie suust ja veel täna algan oma naisega läbirääkimisi lahutuse asjus.“
„Härra Paralepp, ma armastan oma meest ja mul on temaga lapsed,“ ütles Karin.
„See ongi, millest ma põrmugi aru ei saa,“ susises ja vusises Paralepp. „Teie armastate teda, aga kas ka tema teid armastab? Miks jätab ta teid jumala hooleks, kui ta teid armastab?“
„Ta teeb tööd, tal pole aega,“ kaitses Karin Indrekut.
„Töö on meeste ettekääne, kui nad ei armasta, see on vana ja kulunud tõde. Kui mees armastab, leiab ta alati oma naise jaoks aega, olgu see või südaöösi. Seda teab iga mees omast käest.“
„Aga on ju kohused, mis…“
„On ainuke kohus, mis loeb, see on armastus,“ rääkis Paralepp vahele, „kõik teised kohused on ainult nullid, mis omandavad tähenduse alles ühenduses armastusega.“
„Aga minu mees…“
„Teie mees on koolipapa, ärge pange pahaks, armuline proua, ja tema arvab muidugi, et naine on laps, keda peab aina õpetama. Temal pole aimugi, et naist peab ainult armastama.“
„Ei, temal on armastusest aimu,“ vaidles Karin vastu, „sest tema lubas mu kord nagu konna maha lüüa ja aia taha visata, pealegi veel nõnda, et häbi mõeldagi sellest.“
„Ja see on teie arvates armastus?“ susises Paralepp.
„Aga mis siis?“ küsis Karin vastu.
„Nõnda on väga kerge armastada,“ ütles Paralepp. „Siis oli ehk maailmasõdagi lõpuks armastusesõda.“
„Kes teab,“ lausus Karin. „Igatahes mina õppisin siis armastama ja läksin mehele.“
Paralepp katsus millegi pärast naerda.
