nikümmend sammu haiglast eemal kohtas ta meest, kel pealmisel huulel punane arm, ja samal silmapilgul nägi ta äkki Paralepa verist nägu keset joobnute karja, ja seda sellise selgusega, nagu oleks kogu pilt maalitud valgele pilvele, mis tuli mere poolt.
Noormehe silmis lõi virvendama ja peas läks midagi segi, nii et ta põrkas inimestega kõnniteel kokku. Iseendalegi ootamata pöördus ta ümber ja läks haigla poole tagasi. Ei, ei, nüüd ta enam tundi ei tahtnud, sest ta oli niikuinii hiljaks jäänud; nüüd ta tahtis ainult teada, kui kauaks Karin jääb haiglasse, sest enam polnud tal vähematki kahtlust, kes oli see, keda Karin nimetas oma mehe heaks sõbraks. Tal polnud sellepärast kahtlust, et niipea kui ilmus merelt tulevale valgele pilvele Paralepa verine nägu, kohe hakkas noormehel süda hirmsasti valutama, nagu oleks ka see äkki üleni verine.
Nõnda ta siis kõndiski oma veriselt valutava südamega tänaval päikesepaistel, kust siirdus lõpuks teisele poole vilusse, et katsuda, kas ehk seal pole kergem oma südant valutada. Aga Karin ei teadnud sellest midagi, nagu ei puutuks asi põrmugi temasse. Ta istus suure kivimaja teisel korral avaras valges toas lamamistooli läheduses, millel pikutas mees, kelle nägu nõnda kinni mässitud, et vaevalt võis rääkida, sedagi suure susina ja vusinaga, nagu kähiseks ta hääl kurgus.
„Täna pole juba enam viga,“ rääkis mees, „aga esimesed päevad oli sootuks hull.“
„Mul on nii kahju, et minu pärast peate nõnda kannatama,“ rääkis Karin.
„Mis tühja see kannatus,“ susises Paralepp, nagu oleks ta täis põlevat viha, „aga minu huul! Hammas pannakse uus, aga huulele jääb arm igaveseks.“
„Kui kole!“ hüüdis Karin. „Kui hirmus kole!“
„Mul on ainult üks lohutus: ehk te ometi nüüd hakkate mind uskuma…“
„Ma kord uskusin teid, teist korda uskuma hakata on palju raskem,“ ütles Karin.
„Proua, nagu minu huulelt ei kao kunagi see inetu arm oma veel inetuma mälestusega, samuti ei kao teie
