Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/393

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Seda tähtsat küsimust ei jõudnud Kitty vastata, sest tänavanurga tagant ilmus Rönee kogu oma nooruses ja värskuses, ise üleni heledas ja tuliuues, nagu oleks kõik alles täna tulnud nõelasilmast. Noormehel näis rutt olevat ja ta oleks vististi kübarat kergitades möödunud, kuid Karin sirutas talle naeratades käe.

„Palun väga vabandada, aga ma tõttan tundi,“ ütles Rönee.

„Mõistan, mõistan,“ vastas Karin, „meie tarvis pole teil kunagi aega.“

„Kas te ootate mind pisut, ma pean silmapilguks kauplusse astuma,“ ütles Kitty, kes tundis end ülearusena.

Aga noormehel polnud põrmugi aega oodata, sellepärast pidi Karin minema teda üksinda pisut saatma.

„Te tahate ikka tõesti tundi minna?“ küsis Karin usutlevalt, kui nad jäid kahekesi. „Lähme parem jalutama või tulge minu poole, laulge seal. Olge kuku poiss.“

Viimast sõna hääldas ta peaaegu „poess“, sest ta teadis, kui väga see nõnda noormehele meeldis. Aga täna ei avaldanud ta soovitud mõju, sest noormees kippus ikkagi tundi. Ta pidi sinna ilmtingimata minema, nagu ta kinnitas. Karin aimas selle „ilmtingimata“ taga „mammit“ ja sellepärast ei jätnud ta painamist, öeldes nukralt ja etteheitvalt:

„Muidugi, mis siis naine kunstnikule on — ainult tühine ajaviide.“

„Ei,“ vaidles noormees vastu, „aga professor ütleb, et naine jätab mehe ennem maha kui kunst ja sellepärast peab hoidma kunsti poole. Ta ütleb: vali viin ja naine või kunst, kolmat ei ole. Sest kui mees tahab kunstnikuks saada, siis ei tohi ta viina nuusutada ega naise peale vaadatagi, nõnda kinnitab ta.“

„Pai poesu,“ rääkis Karin hellalt ja kelmikalt, „siis ei saa sinust kunagi kunstnikku, sest sa oled mulle täna juba mitu korda otsa vaadanud.“

„Ah ei, ma eksisin,“ ütles noormees. „Professor ei öelnud ‚ei tohi vaadata‘, vaid ‚ei tohi puutuda‘. Just

393