dillil, kel selleks elava linnu nokk?“ hüüdis kunstnik vastu.
Siin oligi koht, kus naised arvasid, et ka nemad võivad kultuurist kaasa rääkida. Sellepärast ütles Kitty:
„Krokodill puhastab oma hambaid elava linnu nokaga, aga minul puhastab neid elav hambaarst, nii et mul pole vaja krokodilli ees häbeneda.“
Aga Karin ütles:
„Te räägite niipalju elavatest ja surnutest ja surnute ülesäratamisest, aga mis te arvate, kumba on kergem üles äratada, kui üldse katsuks äratada, kas last või vanainimest?“
„Peab küsima: kumba on kergem, kas lepatriinut või elevanti?“ ütles Sutt.
„Kõige raskem on elavat naist ellu äratada,“ tähendas Soobik pilkavalt.
„Mehed heidavad ikka nalja, kui naised räägivad tõsiselt,“ ütles Kitty oma maheda häälega, nagu teeks ta kõigile pai.
„Mehed pilluvad tühje sõnu, aga naised räägivad asjalikult,“ ütles proua Horst, „sellepärast on kas või kümnel mehel korraga aru otsas, niipea kui ükski naine esitab mõne küsimuse.“
„Mehed lihtsalt ei oska vastata,“ seletas Karin, „ja sellepärast teevad nad näo, nagu oleks küsimus rumal. Aga mina ütlen teile, mu härrad, mis on kergem: last on kergem kui vanainimest. Minu poeg suri paari aasta eest, ometi on ta iga silmapilk elusalt mul silme ees, tädi suri alles poole aasta eest, aga temale ei saa enam kuidagi hinge sisse. Sellest näete, et…“
Karin ei lõpetanud, sest ta nägi Kitty silmis pisaraid. Ta isegi tundis kurgus äkki pitsitust, pani oma käe Kitty käele ja lausus:
„Anna andeks, kallis. Surmast ei pea rääkima.“
Kitty pisaraid olid ka teised märganud ja nõnda lagunes kogu laudkond, sest kuidas rääkida veel kultuurist ja tsivilisatsioonist, kui see ajab inimesed nutma paksus tubakasuitsuski, nagu istuksid nad pühakojas,
