hävitada? Iluga on teine lugu. Tema värvib kulme, poleerib küüsi, teeb kleidi lõike, kübara seisangu — surub ta paremale ja pahemale viltu, lükkab ta kuklasse nagu kaabakal või tõmbab silmile nagu unimütsil. Sel on lõpuks palju elulisem tähendus kui elustamisel.“
„Armas härra, kas te ise usute ka seda, mis te räägite?“ küsis kujur ajakirjaniku sõnadevoolu vahele.
„Kunstnik jääb kunstnikuks isegi kunstist rääkides,“ naeris Sutt nüüd. „Tema tahab, et pastor ise peaks kantslis oma jutlust uskuma. Aga kuhu jääb siis tööjaotus, see moodsa kultuuri geniaalne leiutis? Ei, ei, kallis kunstnikuhärra! Pastor jutlustab, kogudusel lasub usu kohustus. Meie kirjutame lehe, rahvas loeb ja usub. Iga täie aruga inimene läheks üle-öö hulluks, kui ta tahaks ise seda uskuda, mis ta kirjutab. Aga see tööjaotus maksis isegi vanal ajal. Sest kui Kristus äratas Laatsaruse surnuist, siis ei pidanud ometi surnud Laatsarus uskuma, vaid tema ärataja. Laatsarusel polnud muud kui tõusis ainult üles. Samuti ka tänapäev: kui kunst tahab ellu äratada mõne savihunniku või graniidi müraka, nagu teie ütlete, siis peab ärataja kunstnik uskuma, mitte aga savihunnik või kivimürakas. Et aga seda elustamist pole üldse vaja, siis on ka usk muutunud tarbetuks. Seni kui usuga tõsteti mägesid, oli ta tarvilik, aga kuna viimasel ajal on seda hakatud teostama tööga, siis on usk muutunud ükskõikseks asjaks. Ühesõnaga, usu asemele astub treening, kui rääkida kultuuriliselt.“
„Te räägite tsivilisatsioonist, mitte kultuurist,“ ütles Soobik. „Iga oma sõnaga te tapate kultuuri.“
Need sõnad olid kui õli tulle ja sellepärast hakkas kogu vaidlus niiöelda uuesti otsast peale. Naistel oli hirmus igav seda ülitarka juttu pealt kuulata, aga nad katsusid huvitatud näo teha. Nõnda laskusid mehed varsti katakombidesse ja kargasid sealt püramiididele, kust otsast ajakirjanik karjus peaaegu üle kohviku:
„Kas hambahork on kultuur või tsivilisatsioon?“
„Ütle parem, kummal on kõrgem kultuur, kas inimesel, kel hambahorgiks surnud hane sulg, või kroko-
