XXXIV.
Karinil oli lõpuks peaaegu hea meel, kui ta sai Ida juurest tulema, sest selle meeleolu ja pahaendelised aimdused ei jätnud ka teda mõjustamata. Otsekui hing oleks uuesti lahti läinud, kui Karin astus tänavale kevadise päikese ja tuule kätte. Ta ostis tänavanurgal tütarlapselt kimbukese lõhnavaid maikellukesi ja neid nuusutades ta oleks tahtnud peaaegu laulma hakata. Milline õnn, et ilmas on päikene ja lõhnavaid lilli!
Aga kohvik, kuhu Karin sisse astus, oli täidetud nii vintske õhuga, et temast oleks võinud valmistada laevaköisi või isegi sünteetilist kummi. Ometi olid inimestel ka siin rõõmsad näod, nagu kipuksid ka neil aina laulud peale. Karinigi nägu jäi endiselt rõõmsaks ja ta unustas peagi, et on üldse olemas kevade või päike. Ta surus maikellukesed mitmel korral nina alla, et tõmmata sisse nende lõhna, kuid selle asemel tundis ta ninas ainult vänget tubakasuitsu ja igasuguste seletamatute aroomide segu. Kui oli saanud tuttavate lauas ruumi, unustas ta lilled ja pani ühes teistega paberossi suitsema. Kariniga koos istusid Kitty, proua Horst, ajakirjanik Sutt oma villkapaga ja kujur Soobik. Proua Meeli istus ühes kellegi noormehega eraldi lauas ja tema silmad olid luulelisemad kui kunagi varem. Oli selle põhjuseks kevade või tema kõrval istuv noormees, seda ei teadnud proua Meeli vist isegi. Kirjanik Pilu tuli hiljem ja ilma et ta oleks vaadanud pahemale või paremale, ta tüüris otseteed oma alalisele paigale, võttis taskuraamatu välja ja hakkas midagi lugema ning pärast kirjutama. Nüüd ei imestunud enam keegi, ka Karin mitte, kust ta küll niipalju mõtteid võtab, et ta nii hirmus palju võib kirjutada — talvel ja kevadel,
