suke on minu mehe arvamine naistest ja ka kõigi teiste meeste arvamine. Ja sellepärast ütlen ma: meil ei ole meestelt halastust loota, kui armastame. Iseasi, kui nemad armastavad. Aga nad ei armasta ju, kui lähevad minema. Kui mina katsun end oma mehe ees pisikeseks ja viletsaks teha, ütleb ta kohe: ‚Putukas, ära poe krae vahele.‘ Sest tema arvab, et vilets püüab teise kulul elada. Aga sa tead ju, nüüd mehed armastavad ise naiste reel läbi elu lohistada. Ja mitte ainult raha poolest. Tundmustega samuti. Enne mees jooksis naise järele, aga nüüd jääb iga naine vanatüdrukuks, kui ta küllalt ei jookse meeste järele. Lihtsalt — meie peame jooksma või ei jookse keegi. Minu mees ütleb alati: ega ma mõni naine ole, et peaksin olema alati plehus. Sinu mees ütles muidugi niisama. Ja et sina polnud enam plehus, vaid oli keegi teine, siis mees läks sellega. Sest mehed armastavad, et naised oleksid nende järel aina plehus…“
Sellest kõigest Karin järeldas, et Idal tuleb rasv kas või kuivatatud hernestega maha ajada, nii et jaksaks olla meeste järele plehus, küllap siis ikka mõne kätte saab, kas või mõne poisinolgi. Aga asi seegi suurel vabaduste ja iseseisvuste ajal, kus naiste- ja rahakurss kipub langema, sest mõnikord on nõnda, et iseseisvus ja suured õigused teevad elu hoopis raskeks.
